30.05.26

 Imetlen taas Mustamäe Manhattani kerkimist. Ja õisi. Luumurrust on möödas nädal. 

Kaunis kevad

 Joon köögis kohvi ja imetlen suvist vaadet. Kõik on nii roheline ja õites! Mustamäe Manhattanit ehitatakse! Täna, 26.05.26, teisipäev, algab viies päev, kus olen korteri vangitornis kinni ja liigun ühel jalal. Tööd saan teha. Eile tegin palju tööd, olen ju jurist. Sellele metsikule tempole, milles elasin, kui aeg oli kolmekordselt planeeritud, pidigi rahunemispaus tulema. 

Hommikul on nii ilus

 Sirelite, kastanite, roosipõõsaste õitsemise jälgimine on hommikukohvi kõrval nii mõnus. 

Oma kogemus, isiklik ja vahetu

 Oma kogemus, isiklik ja vahetu, annab teada, milline on elu, kui üks jalg on alt läinud. 

- väga hea, kui on kerge kehakaal ja treenitud lihased, saab ise püsti-pikali-istuli-kõndima. Ühel jalal ei olegi see nii lihtne. Diivan, magamistuba, WC, vannituba, köök ja külmkapp - need on nii vajalikud kogu aeg. Super, kui saab ise nende vahel tšillida. Ja rõdu, see on ka taeva kingitus.

- väga hea, kui armastad oma kodu, sest välja ei saa; 

- see ei ole nii hea, kui majas ei ole lifti ning oled kõrgemal korrusel;

- huvi lugemise vastu, see on super;

- armas kassike, antud juhul minu Cleo, on suureks rõõmuks; 

- kui oled loobunud osast oma vabadusest ehk oled abielus, siis luumurru korral on abikaasast veidi abi, näiteks toob ta vahel kohvi või teed või võileibu otse diivanile Sinu juurde. Mõnikord teeb ta küll sarnast nägu, nagu tige isagorilla "Ahvide planeedis", aga tuleb püüda see emotsinaalne vägivald tähelepanuta jätta.

Täna on kolmas päev peale luumurdu. On pühapäev, ristikiriku sünnipäev. Oma kallisse Tallinna Toomkirikusse ma ei saa, aga vaatan sinist taevast ja loen piiblit.

Elust jalaluumurruga

Uskumalt harjumatu on, et kasutada saab ainult ühte jalga. Karkudega liikumine on aeglane ja raske. Neljapäeval murdsin jalaluu, täna on laupäev. Loodan minna õue ka, kuigi minna on kolm korrust. 

Kõikide kohustuste lõpp

 N 21. mail murdsin jalaluu. Nüüd istun oma 3.korruse ilma liftita maja koduköögis, joon head masinakohvi ja vaatan oma kaunist küpset kevadet aknast. Ja see on ilu, see vaade!

2025. aasta oli väga vahva. Näiteks kandideerisin kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel. Ja sain ka hääli, üle 40! 

Uus aasta on ka alanud kenasti. Uue aasta lubadusi ma ei ole kirja pannud, aga need on nagu ikka: 

- spordiklubi

-kirik

jne!

 

Bodybalance, jõusaal ning nüüd ka jooga!

 Puhkus on nii mõnus!

Külli luulekogu

 

Sissejuhatus

 

 

 

Põhjamaise Eesti kõige ilusama aja, rohelise ja päikeselise suve keskel loodud luule kannab Eesti lühikese ja lummava suve salapära ja on kantud sügavalt inimlikest tunnetest. Iga hing otsib midagi ilusat, kestvat, lummavat. Iga hing otsib paradiisi siin maapealses riigis. Aeg-ajalt, kui päike sillerdab Emajões või Võrtsjärves või Pärnu ehk Tallinna lahes, kui õhk on mahe ja õhtud on pikad, on taevalik puudutus pannud helisema ajaliku inimese surematu hinge ning nii on loodud need luuletused. See ei ole olnud ratsionaalne tegevus, millest oleks kohe kasu. Näiteks nagu õigusabi andmine. See ei ole olnud planeeritud ja pragmaatiline töö. Näiteks nagu regulaarsed kinnistuhooldused. Need ei modelleeri keha, nagu MyFitnessi trennid. Need luuletused on kõrgemate jõudude poolt antud sõnaseadmised, need ei ole konkreetsed olukirjeldused. Sest et on – usk, lootus ja armastus, ning suurim neist on armastus (piibel). Kui küsida, milliste konkreetsete kõrgemate jõudude poolt indikatsiooni saanuna olen ma luuleread kirja pannud, siis vastuseks on. Kaelas kannan ma risti, kogu selle loomingu aja olen kandnud, justnimelt luteri risti. Eestimaa suvesse on andnud värve ka legendid iidsest Britanniast, järvehaldjatest, kristallkoopast, kuninga loomise saladustest. Muistse Eesti jumalad on ka olnud heatahtliku naeru ja rahvalike meloodiatega minu mõtete juures. Aga absoluutselt üle kõige kõlab Tallinna Toomkiriku võimas kellamäng, mis ligi 10 aastat hiljem, nende luuletuste sünnist, on kujunenud autori elu kandvaks osaks. Aga igaühel on oma õigus ise endale peegeldada midaiganes, ta neid luuletusi lugedes ka oma vaimusilmas ei näeks.

 

Enjoy! Have a fun!

 

 

 

Pühajärve saarelt pööris

Külli Kröönström

·

Last edited 14. Märts 2011

 

Pühajärve saarelt pööris

 

"Sõudsin vaikselt pühal järvel,

aerud murdsid tasast vett,

äkki saare poolt üks pööris

- Pühajärve saarelt pööris,

lähenes kui silmapett.

Pööris habras, piisku lendas,

lähenes mu paadile,

keda kandis pööris endas

- vetehaldjas oli see.

Habras, nõtke, juukseid voogas

- vetepritsmeis lähenes,

haldjas malbelt võttis istet

minu paadi pardale.

Suured silmad, leebe vaade,

vaikne-vaikne naeratus,

- haldjas, armas, järvesaarelt,

jää mu paati lõputult.

oled tulisem kui päike,

kaunim järvest enesest,

jää mu paati, haldjas, väike,

sõuan kaldapinnale.

Sõudsin vaikselt pühal järvel,

aerud murdsid tasast vett,

kiiremini kalda poole,

haldjaga koos minna et,

-üles, üles laotusesse ..."

Külli Kõpp

 

 

 

Vormi algus

Vormi lõpp

 

 

kõlksub kabjaraud purpurist kivil

Kõlksub kabjaraud purpurist kivil,

maha jäänd' lagendik, siin on nüüd linn. 

Kõlksub kabjaraud purpurist kivil,

maha jäänd' igatsus, siin ootan sind. 

 

Ootan Sind valgega raamitud aknal,

pilk üle kauguste - mina näen Sind!

- kaugustes taevas on tornide taustal,

purpurjas' kõrgete kindluste taustal,

kuulen kuis' kabjaraud kividel kõlksub,

säravas valguses - näen ainult Sind!

 

Tuled sealt kapates rohetav' niidult

linnaski ratsul ei pidurdu hoog, 

tuled seal kapates sinetav' väljalt,

kõrgetest tornidest möödud ja lood - 

 

- lood minu südames kutse nii selge,

tõstad mind ratsule, sinuga koos,

sõidame väljadelt, niitudest helgei'st,

välja sest kindlusetorne täis linnast,

 

- vabana kõikide varjude pinnast,

päikesehelgis mind hoiad sa rinnal,

mustjatest silmadest kiirgub vaid tahet,

- mind ainult hoiad sa, koht meile' kahel,

 

loodud on väljal kesk metsi ja niite,

jumalad laulsid, kui aheldus' laskus,

rõõmsana astusin  sinule vastu, 

kabjaraud kõlksumas purpurist kivil, 

kõikuse heli me ümber nüüd laskus. 

 

K. Kõpp

15.03.2011

vetevirvest tasa aimub

"Läbi puude kohas meri,

kergelt muutsin oma meelt,

viskasin ma teise suunda, 

pilgu - metsalaande kargelt veelt.

 

Salarada metsalaanes,

rohetavad oksad ees,

varsakabjust ümbritsetud,

väike järv on peatand tee.

 

Oksad koolduvad seal vette,

järv on saladusi täis,

vetevirvest tasa aimub - 

kord üks kaunis paar siin käis.

 

Uljas noormees kõrget kasvu

hoidis kindlalt neiult käest,

õhus tundmatu meloodia,

väreles, kui oksad eest,

 

- tõmbas noormees järvevaatelt,

metsalaanes sügaval, 

tundmatu meloodia saatel, 

neiu üles tõstis ta,

 

päikse poole, üle puudest,

üles metsalaane seest, 

väikse järve vetepinnast,

üle enda südamest. 

 

....

Kaua otsis oma rada,

- salarada metsa sees, 

kaua otsis üht vaid neidu, 

keda tõsta ülesse. 

 

Vaikse järve väreluses

kumas veel meloodia,

tundmatu, nii lõplik tunne

- kohe tuleb õnnemaa. 

 

Külli Kõpp

 

 

 

 

tuimemgi ei rahu saa

"Kutsuv säde naervas pilgus,

leebel muigvel vaatab mind -

aina õilmitse ja kiirgad, 

tuultepööris saadab sind. 

 

Kuhu iganes sa astud,

välke pillub kõikjal vastu,

tuimemgi ei rahu saa,

kuigi kõnnid vaiksena.

 

Pilk on tasane ja kõrgel.

leebelt kiireid samme sead, 

ikka sähvib leeke ümber,

sina neil' ei pööra pead.

 

Tormitsema paned mere,

värskeks muudad õhuvood,

sinu möödudes on ere,

koltunudki mõttejoon.

 

Tuulepööris nüüd mu kätel,

mina püüdisn kinni ta, 

särasilmse vaikse neiu,

äikese nüüd maandan ma. 

13.05.11 

Külli Kõpp

 

Tule kuulame Emajõe koha

"Tule kuulame Emajõe koha,

tule vaatame voolavat vett,

tule istume roostiku mühas,

ühte põimigu meid kuldne kett.

Tasa virvendab jõepinnal kilde,

kuldsest päiksest mis loojumas on.

Tasa sulistab roostikus kobras,

on ju temal seal oma onn.

Laulan sinule - vaikselt ja leebelt,

laulan igatsus'tundeist mis tean,

laulan pikkadest rännuteedest,

laulan armust - seda tunnen ma seal.

Tunnen armastust Emajõe kaldal,

sinu malbet ja õrna suud,

tunnen õnne ma Emajõe kaldal,

kuldne kett sa selle eest seisa

et iial ei sooviks ta muud."

27.08.2011

Külli Kõpp

 

Taevajoone piiri peal

 

 

august 2011

"Mere kaldal õhus soojus,

kuuma päeva hingusest,

värskust kannab õhtukumast,

kerged tuulte ringlused.

Hoiad kindlat pilku piiril,

taevajoone piiri peal,

millest mõtled sa sel viivul,

- augustiöö viise seab.

Enamat kui õhtukumast

mõtteid sõnadeks ehk sead,

enamat kui kargest lainest,

kõnele, oh, ole hea.

"Tüdruk, tüdruk, sina aina,

aina sina südames,

üksnes sind näen siin ma rannas,

kuigi pilk on kauguses.

Tüdruk, tüdruk, ainult sina

- ainult sina südames,

igavest' jää minu juurde,

kaunis tüdruk rannateelt"

Külli Kõpp

 

Heine, Heine Heinrich Heine, vaikuse Bermuuda'

"Su nägu armsat, ilusat,

ma nägin unes ilmuvat,

-palg on ingellik ja hell,

kuid valukahvatus on sel,

 

veel huultel punab verev hurm,

kuid ehk ei haara meid see kulg,

me üle aja uuriv'  ilmus - ,

kes jälgis mind, kel vihkav silmus, 

 

veel punab huultel veetlev hurm, 

- mind ähvardad, - on tõde julm,

 

- inkaosso võtesse su haaran, veetlev surm,

ei meil, ei kustu taeva valgushelk -

su selge silmavaat', su särav pilguheit,

kuid kaitsta ennast on mu lihtne õigus,

 

- ja rünnakuks ei vaja  ma armeed

kuid milleks levitasid tunnete alleed,

miks avaldasid lood, mis meile loodud,

- või sinu ambitsioon on selles lõigus ...

 

Ehk liiga kergelt üle õla pilgu heitsin,

ja usaldasin öise taeva hingust,

su sinimustjaid silmi keset lembust,

mis tähevilkveiĺ lubasid vaid kindlust.

 

jah, vaikimise kindluse areen,

on meie, ainult meie teha see,

jah, jätkem kõik, kes mööduvad me teel,

kes kuulsid ka - 

las elavad, ma veidi mõtlen veel,

.

--- see sügavus, see tunde kõrgeim aste,

meil oli olnud, kestmas taevahelk - 

su selge silm, su särav pilguheit,

miks rambivalgusesse tõid nad kõik -

miks kuulsid nad, kus tuli leke,

 

oh, saladus mul lase jääda siia,

ei ealeski su nimi selgu iial,

ja relva tõsta mul ei ole vaja,

jah, sinuga ma olin tõe vooges,

- ma olin armastuse kestva ilu najal, 

ja relva tõsta tundehelgi suunas,

ma suudan, kuid ei taha torme luua.

 

Ma pakun rahu, vaikuse Bermuuda't

ka otsest vaenlast tulistada  - ei taha,

- kuid suudan"

 

K.Kõpp 

 

 

 

 

Me teed on üle kirgas'huule särast,

me teed on üle tähisistaeva sinast

 

- ei ajalik ei, haara silmai's meilt, 

ei aja lehed, kutsuv internet, 

kes kuidas pilgu  heitnud veelgi et, 

siin jutustada l ühte kaunist lugu,

 

- su nägu armsat ilusat, 

ma nägin unes ilmuvat,

 

14. märts 2011

 

tuimemgi ei rahu saa

13. mai 2011

"Kutsuv säde naervas pilgus,

leebel muigvel vaatab mind -

aina õilmitse ja kiirgad, 

tuultepööris saadab sind. 

 

Kuhu iganes sa astud,

välke pillub kõikjal vastu,

tuimemgi ei rahu saa,

kuigi kõnnid vaiksena.

 

Pilk on tasane ja kõrgel.

leebelt kiireid samme sead, 

ikka sähvib leeke ümber,

sina neil' ei pööra pead.

 

Tormitsema paned mere,

värskeks muudad õhuvood,

sinu möödudes on ere,

koltunudki mõttejoon.

 

Tuulepööris nüüd mu kätel,

mina püüdisn kinni ta, 

särasilmse vaikse neiu,

äikese nüüd maandan ma. 

 

Külli Kõpp

 

5. mai 2011

sarjast "Horror luule"

"Kerge jõuga andsin gaasi,

auto võttis kohalt viiv,

elegntse hooga saatis,

majast kuhu  tagasi, 

 

ealeski ei ole vaja,

tahtmist peatuda siin veel,

auto, justkui seda teadis,

kihutas ta hoogsalt teel. 

 

Kunagi ei pargi masin

sellel  uhkel väraval, 

iialgi ma'i hüppa alla, 

autost sellel tänaval. 

 

Rõõmsal meelel, nüüd on läbi, 

tegin kõik, mis tahtis meel, 

nüüd siis kättemaks on läbi,

alateadlik oli see. 

 

Mitte otse relva võttes, 

ammutehtud kurja eest, 

mitte otse kätte makstes, 

- iseenesest kõik see -

 

Lugu rullus noorusajast, 

malbest neiust, lapski sees, 

likvideeriti nad majast,

- "minu jaoks nüüd surnud te". 

 

Neiu leidis kohe õnne,

oma tee ja elutunde, 

maailm selleks ongi suur,

et me elul oleks rõõm. 

 

Saatus tahtis oma nalja, 

korraks teele saatis veel, 

isiku, kes mehe nime, 

välja kuidagi ei kanna,

ühegi mõõtriista ees. 

 

Neiust oli sirgund naine, 

ilus, habras, ülbe meel, 

naeratades võttis vastu, 

oma vana vaenlase. 

 

Oht, kui vääramatult sinu ees

- mõttekindlalt tegutse 

sirgeselgselt silmitse, 

mida kurjam kavataseb. 

 

Oma auku, mida kraabit', 

oma relvast kuule saadit',

elegantselt tõrju need, 

kurjam ise saab nad endale. 

 

Autol tõuseb aina kiirus, 

akna taga metsavood, 

ees on värvikus ja hiilgus, 

taha jäid need mustad lood.

 

Eel on puhas taevasina

ilulummus kestlemas,

kes kord põrgutuld on näinud

oskab elu hinnata!"

 

Külli Kõpp, sarjast "Horror luule"

 

elu, täis meloodiat

mai 2011

Heljendudes heli selgelt,

voogas läbi suveöö,

sinu pilk mind jälgis kargelt,

ööbikute harfivöös.

 

Metsal haljal tõstsin silmad,

üle puude vaatesse,

ometigi ainult sina

- ja need puud jäid -tundeisse,

 

- kuidas kõrgusid kesk' kaski,

toomingaid mis hõlmavad,

igaüht, kel' julgust soosis,

õitehurm täis õnnedoosi -

sina kõrgusid kesk' kaski

ööbikute harfivöös.

 

Linnulaul ja kasekohin, 

sinu hurmav pilguheit

- võtsin osa õnneloosist,

metsikmalbest üledoosist, 

heljendus fortuuna seit'

 

- ilust kahest - metski kohas,

- andis loosid välja nii,

et su välkveil' silmis mina,

võitsin sind ja metsasina.

 

Voogas mõõda kevadhaljust,

toomingate lummavöös,

- sinu haardeis, kätel, mina,

- elu, täis meloodiat

 

 Mets see andis laulul kõla,

pea on õrnalt sinu õlal,

- vooga metsikuna teele,

võta võit ja meile sina,

elu täis meloodiat, 

kasesamablas kõlavat. 

 

aeg vaid toonud tundei'merd

Vaikseis rõõmeis kulges rada,

igavaltki, vahel näis,

hetkeni, kui nägin teda,

kauni nooruspõlve mailt.

 

Sama kindel eluhoiak,

arrogantsus, kotkalend, 

kõikevõitev leebus silmis,

aeg vaid toonud tundei'merd

 

- tema kõrge vaate kulgu,

kõik köitis meid kord kunagi,

tema pilgust meelde tuli, 

leidsin iseenda siit. 

 

Leidsin soovi riske võtta, 

vabalt naerda, lennata, 

tuli meelde mu missioon:

maailm saab siis,

kui mina selle loon ...

 

Leebed sinimustjad silmad,

samast välgust tabat' vist,

muidu tundeteed ei külvaks,

kaht kokkusuland hingelist,

unistuste täitumist. 

Mai 2011 

Külli Kõpp

 

muinaslugu Suurbritanniast

""Laotuse all päiksesäras,

Cornwall' kalju nõlvale, 

võlur Merlin - tundsin ära, 

lähenes ta nurmedest.

 

Tuli võlujutte tooma, 

või taas kuningat ta looma, 

nii et kaiguks üle maa:

"valitse - Britannia!"

 

Klaasist saarest, meresüles,

- ütleb ta nüüd sinna tee, 

aga leebelt, ratsult tulles, 

lausus üldse lihtsat keelt':

 

"Põhjatuultes metsalaanes,

seal, kus hirved elavad, 

uljas noormees mustal täkul,

kabjailt' sammalt pildumas, 

 

kiirelt kappab Cornwall' poole,

sest ta nägi allikaist, 

õrna haldja kehajooni,

ega suuda lahkuda, 

 

tema meeltest see üks ball -,

valge lossi saalides, 

kus üks habras neiu korraks

vastas tema pilgule. 

 

Tantsukeerud, õrnad puuted, 

harfide meloodias, 

keerlesid need noored hinged,

- lehvis öös siis neiu sall,

 

kadus hirvekene kiirelt,

valge ratsu kandjaks tal,

kappas lossist läbi laane,

oma koju tagasi.

 

Noormees otsis metsalaanest,

otsis igast ilmakaarest,

uuris küladest ja losse,

- käis mööd' nurmi, vesi, koske ...

 

Kuni lõpuks kristal' koopast

võlur Merlini käest tee,

suuna - Cornwall kalju poole.

Vaata, noormees, mõtle veel...

 

see on sinu elu otsus,

muuta seda sa ei saa,

mõtle, enne, kuni ratsul,

Cornwall' suunda kihutad.

 

Noormees mõtles, laugeis tuulis,

neiu aina kaunines,

- tema südames, ta huulis,

sositus üks tõotus siis:

 

Kogu eluks selle haldja

oma lossi kaasa viin,

sadulasse, kätte valjad,

Cornwall' suunda lennul siit!

 

Külli Kõpp

 

Mai 2011

maikellukesed

"Jõekaldalt kõrgelt kõnnin üles,

ta suudmesse on minu tee,

maikellukeste helisedes,

ma lendlen vastu merele. 

 

Jõe karged vood on õigeks suunaks

puud kohisevad toetavalt

- sa ära oma rada muuda,

on meri peagi säramas. 

 

Vee kaldal silmapiiri vaatleb,

on saatjaks lainte vaikne hoog,

üks jahimees seal ammu ootab, 

- su saabumist, ta mõttevoog,

 

on tema hinge sügavustes

ju leidnud kindla tõese tee,

-kui tüdruk kellukeste keskelt,

jõesuudmest jõuab kohale,

 

... kolm kaunist sõna ütleks talle

vaid meelel mõlgub naerev neid,

kes malbelt põlispuude vahelt,

kui, ilmub, kuuleb tundeteid...

 

Ei ainult sõnades, vaid silmist,

jah, südamest on mõtted need,

oh, jõgi juhi seda neidist,

nüüd kindlamini kohale. 

 

On juba päike silmapiiril,

kuum taevas heidab kuldseid viirgi,

- kui temale sa annad käe,

su embuses on ilus naine.

 

Ta tuli, jõudis kaldateelt,

su juurde nagu haldjas maine,

- ei sellist õnne usu veel, 

teid tunnistavad laineveed. 

 

Nüüd jõgi suubunud on merre,

te siluett on taevas selgelt,

ja süda, käsi, sõnad veel,

... maikellukad on teie teel.

 

Külli Kõpp 

 

 

Mai 2011

sädelus

"See sädelus kumas

mu ümber ja sees,

taas õhkõrnne värelus

lillede teel,

 

nee kellukad kirkad

ja toominga' vöö,

mu hing laulis rõõmust,

oh, süda sa löö

 

- löö kergelt ja tugevalt

kajana kaasa,

ja rahune vaikselt

rohelilledeis' aasal,

 

Ta sädelus' pilgus

mis püsib su peal,

ta õrntugev embus, 

mis kogesid seal. 

 

- te ümber ja sees ...

 

Külli Kõpp

Mai 2011

üks neiu jooksmas ojasse

"Üks neiu jooksmas ojasse,

ta roosipõsei'l piisad, 

need tema enda pisarad,

mis hirvesilmist viivad,

 

küll hetkeks suure kurbuse, 

kui habras kõrge kogu,

seal toetub valgel' kasele, 

oh, rahu talle toogu. 

 

Tal meenub noormees,

tähisöös kuis' kahekesi veetes,

kes võttis neiu endale,

ja sõnas - sinu kodu nüüd see.

 

Jää minuga, oh hirvesilmne, 

sa malbe, metsa kauneim kask, 

jää minuga sa neiu helge, 

su naeratus veel kaunimaks,

 

ju muutub, naerutad sa mind,

ma tõesti tahan kaua sind,

vaid endale su habrast kogu,

vaid mul' - hirvesilmad sära toogu,

 

Siis tulid päevad, ööd nii kuumad, 

nii kulges aasta-aegasid, 

küll noormees hoidis oma neidu,

küll karistas, kui tahtis nii. 

 

Ei malbe tüdruk osand näha, 

ta julmis' teguis' kurja poolt,

kui karjus-peksis-kadund oli,

ju neiu ise süüdi oli. 

_____________

Nüüd neiu vaatles oja kulgu, 

ehk oli elu võimalus,

kui kuu või kaks vaid enne sündi,

enne  ühtse lapse elutundi,

- see on ehk õnne valgustus,

see on ju ilus algus, uus,

see noormees viskas välja tema,

et neid ei lõbusta nii enam, 

ta meelt, ei paku nõnda pinget, 

ah, sünnib laps, jah, teab küll ta, 

et kuu-kahe möödudes on isaks saab, 

kuid kadugu nüüd tema teelt,

see neiu, põtkiv laps ta sees. 

 

Nüüd neiu vaatles kaskesid,

ja päiksekiirte viirgeis,

ta põlispuusid tugevaid, 

ja kuulis oja hääli. 

 

Ei heida ennast ojasse,

sa selle mehe pärast,

sa kõnnid kindlalt edasi, 

taas tunned õnne ära. 

 

Pea hoides õrna beebit käes,

sa naudid igat hetke,

sa rõõmuvärve küll veel näed,

sa naerdes läbi elu läed,

nii sihavakas, ja malbe, hea,

- sa kergeil' sammul ojast üle,

sa välju rohemetsa sülest,

sind ootab aeg: uus, tundmatu,

sa saad kõik elult soovitu.

 

Külli Kõpp 

 

 

 

elu sügavuste merd

"Leebelt laugelt kulges päevi,

igavaltki, liialt näis,

oma kindlat trajektoori, kulgesid,

kui õrnalt käis,

 

läbi välgunoole särin,

-nägid sõpra noorus-aalt,

kunagi mis teid kord köitis,

hetkena nüüd lahvatas.

 

Sama sirge, sama kandev,

arrogantne kotkalend,

aastad veel on juurde toonud,

elu sügavuste merd.

 

Sellest pilgust ilm kõik muutus,

teiseks elusihid said,

tahe jälle riske võtta, 

naeratada, lendu tõusta, 

ja vaid üks kohtumine see -

säras jälle tähistee. 

 

Külli Kõpp

 

sävib julgelt sädemeid

"Klubi valguskera pöörleb,

sähvib julgelt sädemeid, 

äkki metsikusse laande, 

diskor puldist saatis meid. 

 

Kantri sammud, kantri pöörded, 

üle õla kiire pilk,

teises karmis ilmakaares, 

teises ajas, teises vaates,

seal, kus ratsu hoogsalt juhit'

neiu kõrval peatati.

 

Silmis leebe kirglik säde,

relv kabuuris hoidmaks teed,

neiut, et ei võtaks lävelt,

uljad kauboid tema eest. 

 

Otse tulistama puusalt

valmis on, kui keegi vaid,

seda tüdrukut siin puudub, 

hoian teda endal' vaid. 

 

Tavernis  on melu hoogsalt,

dringiks peatute vaid siin, 

ratsu kappab mägedesse,

rantšosse neid kahte viib. 

 

Roheluses suured koplid,

valge rantšo kumab ees,

oma rinnalt kuldse saagi,

kauboi tõstab hobuselt.

 

Sähvib julgelt sädemeid

klubis valgust pillub,

nende kahe tantsule,

lisab kire killud"

08.05.2011 

Külli Kõpp 

 

 

pilk

"Ühestainsast pilgust piisas,

taevast läbis välgunool,

kergelt sahisesid piisad,

kevadises äikshoos.

 

Laval iidses pühas paigas,

kantsis kindlas, rütmi lõi,

ellukutsuv rockansembel,

- tantsule nüüd tulge kõik.

 

Laulja sõnad, ta meloodia:

võta tüdruk enda ees, 

haara oma rütmi kaasa,

- valgust sähvis silmades. 

 

Äikene ja laulja sõnad,

kitarrristi hõbekõla,

"oled ilmast leidnud tema

leegiks tõusnud pilgutuld,

ei saa kustutada äike

kevadine vihmatulv"

 

Piksenool vaid hoogu lisas

leidsin ennast uuest ööst,

kindla iidse kantsi keskel,

muusikast ja tähevööst. 

 

Tabas mind, kas taevapikne, 

tabas rocki meeletus, 

ei, see pilk vaid sinu silmist,

haaras hinge pikaks ööks,

hommikuks, kui koidusäras, 

leidsin sinu silmadest,

igavikulise kutse - 

kaunitar, jää minule."

07.055.2011 

Külli Kõpp 

 

maikellukesed

"Jõekaldalt kõrgelt kõnnin üles,

ta suudmesse on minu tee,

maikellukeste helisedes,

ma lendlen vastu merele. 

 

Jõe karged vood on õigeks suunaks

puud kohsevad toetavalt

- sa ära oma rada muuda,

on meri peagi säramas. 

 

Vee kaldal silmapiiri vaatleb,

on saatjaks lainte vaikne hoog,

üks jahimees seal ammu ootab, 

- su saabumist, ta mõttevoog,

 

on tema hinge sügavustes

ju leidnud kindla tõese tee,

-kui tüdruk kellukeste keskelt,

jõesuudmest jõuab kohale,

 

... kolma kaunist sõna ütleks talle

vaid meelel mõlgub naerev neid,

kes malbelt põlispuude vahelt,

kui, ilmub, kuuleb tundeteid...

 

Ei ainult sõnades, vaid silmist,

jah, südamest on mõtted need,

oh, jõgi juhi seda neidist,

nüüd kindlamini kohale. 

 

On juba päike silmapiiril,

kuum taevas heidab kuldseid viirgi,

- kui temale sa annad käe,

su embuses on ilus naine.

 

Ta tuli, jõudis kaldateelt,

su juurde nagu haldjas maine,

- ei sellist õnne usu veel, 

teid tunnistavad laineveed. 

 

Nüüd jõgi suubunud on merre,

te siluett on taevas selgelt,

ja süda, käsi, sõnad veel,

... maikellukad on teie teel.

07.05.2011 

Külli Kõpp 

 

allikas

Kui karge allik tõde tahab tuua,

ma viskan pilgu silmapiirile, 

ehk ainul oma illusioone luua, 

võib allik ausalt öelda minule. 

 

Sa tahad, kuis' täis kuldset päikserõõmu, 

sa vaatad pilku, mis on aastaid lummand sind,

kui tunded lennutavad  tähistaeva teedel,

su põlispuudest' ääristud alleele,

 

Kus Lancelot' on leidnud lõpuks sind,

- näed ees vaid  lossi kergeid võlvis kaari,

ja kuuled tantsumurul paare keerlevat,

näed ainult sinimustja' is pilgus kindlat kutset

- taas tantsid temaga seal lossiõue eel,

"Oh, tule minuga, mu saatjaks eluteel, 

sa malbelt naerev imekaunis naine".

 

Taas erkjalt pöörleb ehtne polka lend,

sa unusta, mis tegin ma kõik enne, 

siis täielikult veel ei tundnud sind,

nüüd ainult sulle tuksub minu rind

 

Ja polkahoost kui keerlema lööv pea,

mu õlale ta toeta, kindel, hea,

ma läbi elu kannan kätel sind,

siin tähistaevas kinnitab ka mind." 

 

Kui vaikne allik tahab jutustada, 

mis oskaks öelda temagi ses loos, 

ta õhtus vaikseb vulab oma rada, 

ja meie ikka - me vaatame siin koos ...

 

Ei viska pilku kõrvale, vaid sulle, 

kas sära kiirtest tõde näen ma neis, 

ei tõesti tea, mis teed ja annad mulle, 

et otsime me ainult teineteist. "

07.05.2011 

Külli Kõpp

 

muinasjutu lained

"Kaldalt paeselt vaikselt merelt.

sosin kord läks liikvele, 

kui kord kindlad karged lained

sahisesid liivale. 

 

Lained nägid tormi-iili, 

- neid, kuid see ei kõigutand'

tormi-iili, tuulekeeli

- lainte teed ei liigutand'.

 

Torm see tuiskas uduloorist,

kahe silueti eelt,

kui täis kodukiiri noori,  

paiskus laineid rannale. 

 

Tuulepööris  kokku tõstis,

üles, õhku, lennutas, 

kaldalt südamed vaid võttis, 

enda haardes' tugevas.

 

Kas vaid karget merd ja kallast,

imetlemas olid nad, 

- kõrge noormees, habras neiu,

koidukiirte udu-aal'.

 

Kas ka ootamatult neile,

langes kaela tormi-iil, 

ettenägematu, maine, 

mis neid äkki haaras siis. 

 

Kui vaid üles tõstis pilgu,

neiu, tema silmisse, 

kui vaid hetkeks käsi sirgus,

leebeks haardeks pihale. 

 

Merd see tuule-iil ei puutund,

aga miskit igavest'

jutustavad karged lained

muinasjutu lainetest. 

 07.05.2011

Külli Kõpp

 

 

 

 

 

 

 

allikas

Kui karge allik tõde tahab tuua,

ma viskan pilgu silmapiirile, 

ehk ainul oma illusioone luua, 

võib allik ausalt öelda minule. 

 

Sa tahad, kuis' täis kuldset päikserõõmu, 

sa vaatad pilku, mis on aastaid lummand sind,

kui tunded lennutavad  tähistaeva teedel,

su põlispuudest' ääristud alleele,

 

Kus Lancelot' on leidnud lõpuks sind,

- näed ees vaid  lossi kergeid võlvis kaari,

ja kuuled tantsumurul paare keerlevat,

näed ainult sinimustja' is pilgus kindlat kutset

- taas tantsid temaga seal lossiöeue eel,

"Oh, tule minuga, mu saatjaks eluteel, 

sa malbelt naerev imekaunis naine".

 

Taas erkjalt pöörleb ehtne polka lend,

sa unusta, mis tegin ma kõik enne, 

siis täielikult veel ei tundnud sind,

nüüd ainult sulle tuksub minu rind

 

Ja polkahoost kui keerlema lööv pea,

mu õlale ta toeta, kindel, hea,

ma läbi elu kannan kätel sind,

siin tähistaevas kinnitab ka mind." 

 

Kui vaikne allik tahab jutustada, 

mis oskaks öelda temagi ses loos, 

ta õhtus vaikseb vulab oma rada, 

ja meie ikka - me vaatame siin koos ...

 

Ei viska pilku kõrvale, vaid sulle, 

kas sära kiirtest tõde näen ma neis, 

ei tõesti tea, mis teed ja annad mulle, 

et otsime me ainult teineteist. "

 07.05.2011

Külli Kõpp

 

haldjas kihutas mus't mööda

Suurbritannia iidseist laanest,

jahisarvi kuulsin hüüdvat,

nägin, kuidas puude vaatest,

haldjas kihutas must' mööda. 

 

Jäi vaid kellukeste kaja,

kuma ratsu kapakust,

kiirel lennul läbi õhu,

ilus haldjas, oled kus 

 

- kuhu suunas valge ratsu

laias laanes kapates,

päiksekiirtele ehk vastu,

kellukate malbel teel.

Ruttasin siis kiirte suunas

- põlislaanes metsikumas,

valge haldjas, ilus hurmav

seisis roheluse lummas.

 

Õrna pilguga mind viipas,

leebe, kaunis ja meeletu,

- sügav armastus, mind ootab

- kihutasin metsikult ....

 

Habras kuju selges vaates,

tuled õnnesära saatel - 

kummardasin tema ees,

kergelt tõstsin ratsule. 

 

Loogeldes ma läbi elu,

olen otsind, haldjas, sind,

kui sa tood ka tormituuli,

ikka ainult sinu huuli,

 

- tahan, hoian, ilus hing,

vaatame koos päiksesära,

tähisöödest loome vöö,

suuresilmne malbe haldjas,

ole minu leebeks valdjaks,

igal koidikul mul siin

-haldjas, endaga su viin "

07.05.2011 

Külli Kõpp

 

 

 

Sume kargus puhas taevas,

augustikuu tähisöös,

kastemärjas õrnalt naerad,

ümber suvelillevööd.

Sume kargus selged mõtted

- kuis' kõik äkki kirkaks sai,

on need sinu võluvõtted,

- silmi säratad sa vaid.

Augustikuu koidu ajal

silmitsesin metsaviirt',

augustikuu koidu ajal,

kastepiiskveil puude najal,

kergelt lehvis juukseid tuules,

naeratasid leebed huuled

kõigest äkki aru sain:

ainult sind on mulle vaja,

Sume kargus, selged mõtted ..

 

31. august 2011

/Külli Kõpp

 

 

 

 

laanetee viib nõlvakule

Imeilus kristal' valge

sellel aastal oli talv

äkki särab päike selge

rohelus on metsa all.

 

Kõnnin vaikselt mööda rada

laanesügavikku ma

jõgi jääb mu'st paremale

tema vetes suundumas

 

- selge tee mul läbi laane

kevadpäikse sära sees

suudmes nõlval kokku saame

kergelt kohab laanes tee.

 

Sirge tugev võimas kuju

mõtlikuna vaatleb merd

ilus talv on mööda läinud

kevadpäike kütab verd - 

 

südames, mis tuksleb kiirelt

- tulin laanest, pikalt teelt

südames, mis haarab siiralt

- tulin kevadpäikse all

- sinu juurde nõlva peale

jõgi ise juhtis mind -

õlale nii kindlalt heale

toetan ennast, embad mind.

 

Ei sa näe nüüd enam merd sa

ei sa vaata suuri puid

ainult keerled kevadtaevas

ühendades naervaid suid.

 

Külli Kõpp

Aprill 2011

 

 

tähed

Loojub päike, kaugel taevasinas,

mis ühendas me hingi raugel teel,

kõikvõimsad tähed päeva võtavad, kuid sina

mul'  uue ilma avasid mu oma sees.

 

Kui eales kaugel kaugel oleksingi

- see taevasinas särav kevadpäev

mis avas minu hinges uued aated

mis tõi mu pilku kõrged tähisvaated

 

Nad lauge sahinaga tõstavad mind veel

võib minna päev ja tähed võtta võimu

uus maailm, milles meie üheks lõimund

-jääb meiega, me teed on üheks põiumund.

 

Külli Kõpp

Aprill 2011

 

kitarrist on sinu poolt

Siin põhjamaisel kargel tuultemühas

vaid õrnu kiiri heidab päiksenool

ma jalutades kõrgel nõlval pühas

sind ootasin - kõik tunded sinu pool.

 

Sa tulid läbi laane kindlal sammul

ei, niisama vaid ma ennast sul ei näita

vaid siis kui tead, et kindlalt nagu kalju

aint' mina võin su hinges leeke läita. 

 

Su tumemustjad silmad üle merest

nad vaatasid seal kargel laanemaal

ma uskusin su pilku- üle mere - 

sa nägid midagi mis üheks oli saand.

 

Nii jätsin rõõmsalt kahtluse ja hoole

ja usaldavalt jooksin tema poole

- sa tulid läbi laane minu juurde

et ühes minna kevadesse suurde. 

 

Vaid sirutasid käe ja kahtluslohe

see kustus minus, kiirelt kadus kohe,

 - jäi ainult päiksehelk ja taevalaotus

meid võttis, hetkeks avanes ja paotus.

....

kitarrist on sinu poolt.

....

 

Külli Kõpp

Aprill 2011