Tänased fotod ka

 

Jõusaal MyFitnessis

 Lõõgastav ja mõnus trenn. Vaktsineerituse tõendit tuli näidata. 

Kas esitada oma kogemuslugusid

 Ajakirjanik Margit A esitab tänases, 08.08.21, Päevakese kogemusloo oma EMOs käigust. Valutekitamine ja hurjutamine, et mis te karjute, segane teisi. Nendest asjadest tulebki rääkida. Lepingupartnerit, antud juhul patsienti, ei tohi mõnitada. Kaasaegne meditsiin peab olema valuvaba. Kibedad rohud, valusad süstid, üleolev suhtumine jäägu ajalukku Nõukogude karistusmeditsiini iseloomuliku tunnusena.

Unustada, andestada, luua head

 Ma käin igal pühapäeval kirikus jumalateenistusel. Mõtlen läbi, mis head ma tegin, mida saaks veel paremini teha, milles ehk eksisin, kuidas muuta maailma paremaks paigaks. Huvitav oli kirikuõpetaja tähelepanek jutluses, et kui me oleme oma vaenlastele 77 korda andeks andnud, ja nad ikka jätkavad kurje tegusid, siis on piir käes. Ehk kui oled 77 korda ütelnud, ära nii tee enam, mul on valus, siis ... Võib ise kätte maksma hakata. Jumal kiidab selle heaks. Mina ei viitsi. Kätte maksta. Elus on ju nii palju huvitavat. Milleks kulutada oma aega kurjuse kuradi küüsis olevatele tüüpidele. Sest tähtede taga seal vajub kõik vale. Niikuinii.

Mõtlesin seda postitas tehes mineviku varjudele. Annan kõigile andeks. 

Kauge mineviku varjud,

Inimeseks olemise üheks püsiväärtuseks on kristliku headuse käskudest kinnipidamine. Näiteks, ära himusta oma ligimese koda. Facebook pakkus minule sõbraks inimest, kes kunagi anastas minu vanemate maja. Tahtlikult, kavatsetult, ülbelt. Tegelikult ka, selle asemel, et ise luua, hakkas ta himustada ligimese koda.  Tegemist ei olnud õigusliku omanikuga, kaugel sellest, vaid kolhoosi verivärske veterinaariga, noore inimesega, kes selgelt taotles ebaõiglust, nii öelda  - ostes - koolidirektorile üürilepinguga igaveseks kasutamiseks koos väjlaostõigusega antud maja. Et küll ma nad sealt välja saan. Ehk nii öelda "ostis või erastas" oma hetkelise mõjuvõimuga manipuleerides maja, mis õigluse reeglite järgi ei oleks kunagi võimalik olnud. Oli aeg, kus elamuspinnad erastati seal püsivalt elanud üürnikele. Kui ei olnud just õigusvastaselt võõrandatud eluruum, mida see ei olnud. Too tüüp tegutses sihilikult anastades. Püüan unustada. Isegi andestada. Millises kurjuse põrgus võib elada inimene, kes ligimest kodust välja ajab. Mul on temast kahju. Väga kahju. Kuidas on võimalik sellise õeluse tuules üldse elada. 

Kvaliteetaeg, ületrenn ja Orwelli elulugu

 Et saaks nautida kvaliteetsemat aega lähedastega, tuleb käia trennis. Möödunud nädalatel on trenn, küll kerge minu jaoks, olnud igas päevas. Pigem on probleem selles, et nii raske on mitte minna MyFitnessi või RevalSporti, kui klubid on nii ahvatlevat avatud. Ja tekkiski ülekoormus. Täna on kohustuslik trennivaba päev. Kasutasin seda lugejaks Orwelli elulugu. Jah, just see kirjanik, kes andis meile nii tabava düstoopia, kus inimese iga liigutust jälgis kohustuslik zoomi-laadne ekraan, mida välja lülitada ei saanud. Kuidas saaksid inimesed end selle kõikenägeva venna eest kaitsta, mul on loengud. 

Raamatublogi

 Karsten Dusse "Eneseabimõrvad", reaalselt nauditav romaan. Väärtustab lapsi, näitab kui oluline on lasteaed, kuidas palgatöötajal on võimalik ennast vabaks ettevõtjaks murda. Ja humoorikas, vürtsitatud elumõtteliste tsitaatidega.

Sally Hepworth "Ämm", häiriv raamat. Ei ole mõistlik avadagi.