Puhkuse viies päev

 Sulnis rahu ja mõnus meeleolu valitseb. MyFitnessi trennid, pikad jalutuskäigud, põnevad raamatud ja lõbusad seriaalid täidavad mu päevi. Uskumatult hea on vaba olla. Hommikuti suriseb kohvimasin, järgneb trenn, siis lõuna, kerge uinak, ja siis raamatud. Loen neid rõdul, lillede keskel, kus ma naudin ka hommikukohvi. Hilisõhtul lülitan sisse teleka ja elan kaasa oma lemmikute keerulisele, ning õpetlikule, elule. Midagi paremat ei saagi olemas olla. Ei ühtegi paragrahvi, ei ainsatki vastasseisu, ei lase ma enda puhkusesse. 

Ettevaatamatus, hooletus või tahe; kas otsene või kaudne tahtlus

 Kui me analüüsime antud kaasust läbi finalistliku kolmeastmealise süüteomõiste, siis: 

Kuritegelik tagajärg: teise inimese kodu omastamine, on olemas. 

Analüüsime, kas see pandi toime kuidas: 

Koolidirektorile oli antud Paala kohloosi poolt üürilepinguga, spetsiaalselt temale ehitatud maja eluaegseks kasutamiseks. Koolidirektor ei kiirustanud maja omandamisega, kuivõrd oli kindel oma lepingupartneris ja üldises õigluses.

Tiina Pakkonen ja Ardo Pakkonen kasutasid ära oma mõjuvõimu Paala kolhoosi veterinaaridena ehk kauplesid mõjuvõimuga ja erastasid tagaselja koolidirektorile eluaegseks üüriks antud maja, enne, kui üürnik jõudis maja erastastamise avalduse sisse anda. Koolidirektor palus, et tema kodu temale müüdaks. Koolidirektori tütar palus, et see maja temale müüdaks, Tiina Pakkonenilt. 

Muudeti eluruumide erastamise seadust. Ka kolhooside poolt eluruumiks antud üürnikele kehtestatu selle eeliserastamiase õigus. 

Kahjuks oli see maja juba Pakkonenidele silma hakanud ja omastatud.

Üürnikud ehk koolidirektor ja tema tütar pakkusid, et ostavad välja oma kodu anastajatelt. Vastuoferdina tuli räige sõim Tiina Pakkoneni poolt. 

Tiina Pakkonen ja Ardo Pakkonen pöördusid kohtusse, et üürileping üles öelda, enne tähtaega. Koolidirektor esitas kohtus mõjuvad tõendid, et tema endine eluruum läks kooli internaadi kasutusse ja tolleaja kommete kohaselt andis kolhoos direktorile uue eluruumi, eluaegselt. Tiina Pakkonen karjus kohtuistungitel. Ardo Pakkonen soovitas kuhugi Navesti taha elama minna. 

Koolidirektor sai infarkti. Tema naine nuttis. Nende tütar palus vanematele kodu alles jätta, olles nõus hüvitama Pakkonenidele õiglase summa. 

Õiguslik järeldus. Tegemist on otsese tahtlusega. Pakkonenid otseselt tahtsid kurja omakasu nimel, et teiste inimeste kodu endale saada. 

Kuritegelik mõtteviis - kas psühhopaadid või sadistid

 Endiselt on minu käsitlusel kuritegelik mõtteviis. Mis viib inimese selleni, et ta asub kuritegelikult moel endale vara omastama. Eriti koloriitne antud kaasuses on, et pahategija asub omastama teiste inimeste kodu. Kohtutoimikud, mis on avalikud, kajastavad vägagi huviväärset materjali. Kohhtutoimikutes on toodud osalejate täisnimed ja identiteedid. Neid ei ole võimalik varjatuna hoida ka nüüd, kui ma teaduslikku analüüsi teen. Mis on nende päritolu. Mis neid ajendas kuritegelikult teiste inimeste kodu anastama. Kas vaeus. Kas kasuahnus. Kas lihtsalt psühhopaatlik ükskõiksus teiste inimeste tunnete osas.

Olles teinud esialgse analüüsi, siis - vaesusega siin tegemist ei ole, kasuahnus, jah võib olla. Aga üldiselt kasuahnus ei lähe üle teiste inimeste tunnetest. Pigem on tegemist psühhopaatidega, kes üldse ei saa aru, et teistel inimestel on tunded ja neile ei valmista mitte mingit hingepiina teha teistele inimestele sügavat valu. pigem võib siin püstitada hüpoteesi, kas tegemist ei ole mitte sadistide ehk normaalsetest inimlikest väärtustes eriti haiguslikult raskelt kõrvalekaldujatega.

Esialgse hüpoteesi kohaselt on nende subjektide - Tiina Pakkoneni ja Ardo Pakkonei poolt tegemist psühoopaatidega kindlasti, kui mitte enam, kui mitte sadistidega.

Õigusteadlasena jätkan romaani, kuidas ahnus riikide pöördumiste aegadel summutab kõik inimeseks olemise püsiväärtused ja näiliselt normaalsed inimesed anastavad teiste inimeste kodu. Romaan rajaneb tõsielulistel sündmustel, mis on kajastatud avalikes kohtumenetluse toimikutes-

Romaan, mis põhineb tõsielulistel sündmustel, fookus on sellel, kuidas saab näiliselt korralikust inimesest, antud juhtul Tiina Pakkonenist ja Ardo Pakkonenist, teise inimese kodu anastaja

 

Romaan, milles kõik on välja mõeldud. Jutustus on sellest, kuidas Punase kolhoosi veterinaarid Paksonanid anastasid ühe inimese kodu. Kui ka kellelegi tundub, et ta tunneb ennast ära, siis see on pettekujutlus. Kogu sündmustik on välja mõeldud. Ja tegelased.

Tegelased:

Ülo K (maja de facto omanik for ever, ehk algusest alates), Suure-Taeva Gümnaasiumi direktor

Liilia K ( maja de facto omaniku abikaasa)

Külli K (maja de facto omaniku tütar)

Helen K (maja de facto omaniku tütretütar)

Aeg: 1987 – 1995

Koht: Eesti Vabariik

Ajaraam on aastates 1987, väike tagasivaade ka, ja siis edasi. Just see periood, kui taastati Eesti iseseisvust. Tegelane Paksonen, minu romaanis loomaarst, kes tegeles kolhoosi loomade magampanejana, oli edukas läbirääkija endale kolhoosi vara enda nimele kirjutamisel.

Romaani õiglane tegelane on - väärika ajalooga Eesti iseseisvuse taastamisel ja isikliku tegevusega sellesse panustamisel - kooli direktor, Kõpp, kelle onu oli Tartu Ülikooli rektor ja Eesti peapiiskop. Seega vaatame vastasseisu kahekümnendates loomaarsti ja väärika koolidirektori vahel. Kordan veel, kui see lugu on väljamõeldis, ja see loomaarst, Paksonen, on väljamõeldis, täpsemalt Tiina Paksonen.

Usin kõrvaltegelane käesolevas väljamõeldud romaanis saab olema ka Ardo Paksonen, Tiina Paksoneni tollane abikaasa, kes samuti oli ülihõivatud koduloomade magamapaneja ehk surjmaja ja osav läbirääkija. Lugege kindlasti selle romaani edasisi peatükke, saate teada, mis saab toimuma selle huvitav abielupaari omavahelistes suhetes. Kes osutub LGBT+- liikmeks, kes mitte.

Usin kõrvaltegelane käesolevas väljamõeldud romaanis saab olema ka Ardo Paksonen, Tiina Paksoneni tollane abikaasa, kes samuti oli ülihõivatud koduloomade magamapaneja ehk surmaja ja osav läbirääkija. Lugege kindlasti selle romaani edasisi peatükke, saate teada, mis saab toimuma selle huvitav abielupaari omavahelistes suhetes. Kes osutub LGBT+- liikmeks, kes mitte. Kas on tõesti nii, et kahekümnendates loomaarstid anastavad väärika ajalooga koolidirektori kodu, mis on veel ainsaks koduks vastsündinud koolidirektori tütretütrele. Lapse huvid käivad ju üle kõige. Kuidas vaatavad sellele meie romaani tegelased Ardo ja Tiina Paksonen. Kes olles küll parimas loome- ja tööeas, et endale ise kodu luua, otsustavad minna kuritegelikku teed ja teiste kodu anastada.

 

2. peatükk

Kuidas kujuneb anastaja. See on äärmiselt huvitav vaade. Kuidas kujuneb inimesest taoline koletis, kes võtab olude ärakasutamisel ära endale teiste inimeste kodu. Ja seda mitte ühekordse aktsioonina, vaid järjepidava sihiliku tahtliku tegevusena. Et lihtsalt meeldib see maja, ja võtan selle endale. Tiina Paksonenist on teada pärist palju. Ta kasvas üles Suure-Jaanis. Tema ema oli kohaliku haigla meditsiiniõde. Isast on info, et oli lõpetanud elu enesetapuga. Tiina Paksonen ise oli väga bravuurikas isend. Ei ole teada, kuidas tema õpingud koolis täpselt olid, aga vist ta tähti ikka tundis, sest keskkooli ta pääses. Just nimelt selle romaani kangelase Ülo K. juhitavasse keskkooli. Üldiselt oli aru saada, et Tiina Paksonen oli osav manipulatsioonides. Nii näiteks ta manipuleeris ennast Olustvere ratsabaasis osalejaks. Eelnevalt oli ta muidugi ära manipuleerinud Lahmuse kolhoosi viimased hobujõud. Osav valejata, nagu ta oli juba 15-aastaselt, nii ta ka jätkas. Jah, oli aeg, kus ta pidi olema sõbralik teiste Olustvere ratsabaasi sportlastega, sealhulgas minuga, aga see oli väga lühike aeg. Koos temaga ratsaspordi trennidest meenub ainult see, kuidas ta peksis hobuseid. Ta peksis hobuseid nii latrites, koplis kui ka trennis. Ühel korral, kui ta trennis oli usinalt oma ratsut piitsaga tagunud, viskas see tema maha ja Tiina Paksonen kukkus pea peale, aga jäi ellu. Paraku häid ja leebeid iseloomuomadusi see kukkumine temas ei ilmutanud. Pigem kurjemaid. On meeles mälestuspilt, kus ta taob hobust piitsaga, kuigi ratsu on taganenud latrisse, aga Paksonenil on vaja näidata ülemvõimu.

Ja siis, aastal 1987, lõpetas mu romaani tegelane keskkooli ja läks edasi õppima Eesti Põllumajanduse Akadeemiasse. Loomaarstiks.

Selle käesoleva romaani teisest pahalasest, anastaja Tiina Paksoneni, selleaegsest abikaasast, kujutab käesolev romaan kui saabuvat LGBT+- tähte. Millise voolavusega väljamõeldud tegelane Ardo Paksonen, täpselt oli, milliseks kujunes tegelaste Ardo ja Tiina Paksoneni ja LGBT+- pereelu peale koolipapalt kodu anastamist, saab olema uus huvitav lugu. 

 

Suure-Taeva Gümnaasiumi lõpetajad olid järjekordselt väga edukad. Direktor oli korraldanud õpilastele kursused, mis tõeliselt tähendust omandavad, ehk siis autojuhi-load, lisaks raskeveokite juhi load, masinakirja-pimekirja täiuslik õpe. Ehk siis lisaks gümnaasiumi diplomile said lõpetajad kümneid aastaid eluks reaalselt olulisi oskuseid ja tunnistusi. Gümnaasiumile endale kõneles direktor välja uhke renoveerimise. Ümberkaudsete valdade elanikud said rahus oma lapsed paigutada internaati, kus tagati majutus, toitlustus ja õpe maailma tasemel. Ainult, ole ja mine! Tuhandeid ja tuhandeid õpilasi lendas Suure-Taeva Gümnaasiumist ülikoolidesse või oma ettevõtet arendama või tasuvale töökohale. Sest kõik, diplom, oskused, teadmised, olid gümnaasiumist antud.

Taoline ülev tegevus ei jäänud muidugi märkamata ka tollastele võimudele. Vormilt küll punased, aga sisult normaalsed, otsustas Paala kolhoos anda direktorile eluruumi. Eluaegse ja päritava. Maja ehitati spetsiaalselt Ülo jaoks. Seda enam, et korter, kus ta siiani oli, tuli anda majutuseks õpilastele lähivaldadest. Sellel ajal oli normaalne, et kolhoos andis õpetajatele kortereid ehk eluruume, kes kasvataksid nende jaoks nii olulist kvalifitseeritud tööjõudu.

Ülo ja tema pere koostöös ehitatigi maja aadressil Suure-Taeva Tallinna tn 25. Ülo koos oma perega, abikaasa Liilia ja poja Urmase ja tütre Külli ning tütretütre Heleniga, asus sinna elama kui oma koju. Maja oli ehitatud lagedale platsile. Luua tuli kogu aed. Ja seda tehti omaniku hoolsusega – rajati muru ja piirdehekk maja ette, aiamaa maja tahapoolele, aiad piiritluseks, ehitati juurde abihoone.

Ülol oli magistrikraad Tartu Ülikooli õigusteaduskonnast aastast 19952. Ülo oli üles kasvanud Eesti Vabariigis jõuka Mulgi talu perepojana. Arusaadavalt verised kommunistid aastal 1944 anastasid kogu Ülo vara ja saatsid Siberisse kõik selle perekonna kui eestluse kandjate inimesed. Ülo onu oli Tartu Ülikooli rektor Johann Kõpp, hilisem peapiiskop Eesti Evangeelses Luteriusu Kirikus; ja arusaadavalt Venemaa võimukandjad püüdsid elimineerida kõike, mida kajastas heast inimlikust tahtest rajanev luteri eesti kirik ja omand. Ülo ise oli julmal küüditamise ööl, aastal 1949, Tartu Ülikooli õigusteaduskonna üliõpilane. Oma iseloomule vastavalt, oli Ülo väga hea kaaslane ja sõber, ning kuidagi sai ta kuulda, et tuleb haarang, ja ta jõudis vahetult enne seda põgeneda Lõuna-Eesti metsadesse. Stalin suri, tuli pisut vabam okupatsioonikontroll. Ülo asus vaikselt õpetajaks Ahja koolis ja tõusis peagi selle kooli direktoriks. Ta kutsuti Suure-Jaani, 1969, keskkooli direktoriks, ja seal ta ka töötas. Riigivõimuorganites, mida õigusteadlasele lõpetanule kohane oleks töötada, temal loomulikult ei lubatud, aga keskkooli direktorina sai ta teha väga palju head eesti inimestele.

Aastaid kolm-neli sai Ülo pere rahulikult iseenda rajatud kodus elada. Taastati Eesti Vabariik, laiali saadeti kolhoosid, nende vara jaotati laiali, oli erastamise aeg, aga oh viga! Ülo ei olnud julgenud seda maja kohe silmapilkselt erastada, kuigi seda temale pakuti. Temale nimelt oli tagasi antud tema endised omandid, tõsi küll, lagastatud kommunistide poolt ja hooletusse jäetud, aga ikka veel kehtis kord, kus mitme eluruumi omanik võis olla kurjategija. Hetkelist seaduseauku kasutas ära Tiina Paksonen. Ja tema abikaasa Ardo Paksonen. Nad olid Paala kolhoosi loomaarstid, põhiliselt tuntud loomade magamapanijatena. Punase moodustise, kolhoosi, viimasel koosolekul, oli nendel loomaarstidel siiski selline sõnaõigus, et nad ärastasid endale Ülole antud maja. Neid ei huvitanud, et selles majas elab veel noor naine väikese imikuga (Külli K ja Helen K), neid ei huvitanud, et nad viskavad inimesed neile eluaegseks ja põliseks omandiks antud kodust välja. Neil olid silme ees ainult rublamärgid.

Külli K veel püüdis läbi rääkida Pakkonenidega. Et ta maksab ise mistahes summa, mis nood küsivad, et temale ja ta vanematele ja ta väikesele lapsele jääks kodu alles. Paraku tuli vastuseks ainult rõve röökimine ja sõim Tiina Paksoneni poolt.

Aga olemas oli üürileping Ülo kasuks ja see kehtis edasi.

Peatüki lõpp.

2. peatükk

Tiina Paskonen, või Paksonen, endine Tail, oli ülitegus juba lapsena. Ta oli paraku Ülo tütrega suhteliselt ühevanune seal väikeses linnas ja Ülo tütar pidi teda taluma tema olemasolu omaealiste hulgas. Ülbus ja hoolimatus teiste inimeste suhtes, ja ärakasutamine, kui seda oli oma huvides vaja, olid Tiina Paksoneni lipukirjades. Oluliseks tunnuseks, mida Tiina Paksonen omas, oli tema harrastus hobuste peksmisel. Jah, temale meeldis hobusid peksta nii ratsasprorditrennis ja kui ka võistlustel. Jubedaim oli see, et Tiina Paksonenile meeldis peksta hobust, kes oli juba boksi aetud.   Ja hullemgi veel, see minu poolt väljamõeldud tegelane harrastas erinevaid valede manipulatsioone inimestega, et saada mida tahab. Ehk siis selleks, et saada paremaid hobuseid või paremaid hindeid või paremaid peigmehi või paremaid sõpru, pidi Tiina Paksonen ikka palju valetama. Tõenäoliselt ta kombineerib ja valetab siiani. Igajuhul, ei soovita mitte kellelgi, kellel on ligilähedasigi tunnuseid Tiina Paksoneniga, minu romaani antikangelasega, tegemist teha.

 

 Ja veel, minul oleks ilus maja Suure-Jaanis Tallinna tänaval. Paraku otsustasid Tiina Pakkonen ja Ardo Pakkonen selle anastada. Samal viisil nagu kommunistlikud röövvallutajad, avastasid nad mu vanemate maja. Ja seda kuritahtliku järjepidevuse ja kasuahnuse joones. Nii äge tundus neile koolidirektorile ehitatud maja, mis oli saanud koolipapa pere koduks, endale anastada. Selle asemel, et ise noorte kõrgharitud inimestena endale kodu hankida, otsustasid nad Paala kolhoosi lagunemise aegu teise inimese, minu isa, koolidirektori, kodu endale omastada. Nad eksisid sellega kõigi inimeseks olemise püsiväärtuste vastu. Neid ei kõigutanud koduomanike pisarad, palved, soov see välja osta. Nad  on ohtlikud ja igasuguse inimlikkuseta isendid. Hoidke neist eemale. 

Pakkoneni poolt röövitud kinnisvara

 Ja veel, minul oleks ilus maja Suure-Jaanis Tallinna tänaval. Paraku otsustasid Tiina Pakkonen ja Ardo Pakkonen selle anastada. Samal viisil nagu kommunistlikud röövvallutajad, avastasid nad mu vanemate maja. Ja seda kuritahliku järjepidevuse ja kasuahnuse joones. Nii äge tundus neile koolidirektorile ehitatud maja, mis oli saanud koolipapa pere koduks, endale anastada. Selle asemel, et ise noorte kõrgharitud inimestena endale kodu hankida, otsustasid nad Paala kolhoosi lagunemise aegu teise inimese, minu isa, koolidirektori, kodu endale omastada. Nad eksisid sellega kõigi inimeseks olemise püsiväärtuste vastu. Neid ei kõigutanud koduomanike pisarad, palved, soov see välja osta. Nad  on ohtlikud ja igasuguse inimlikkuseta isendid. Hoidke neist eemale. 

Usun kinnisvarasse

 Mina olen kinnisvara usku. Ma arvan, et kui inimesel on rohkelt kinnisvara, mitte üüritud vara, siis annab see inimese heaolutundele palju kaasa. Minul on kahesaja tuhande väärtuses kinnistu Tallinnas, viiekümnetuhande väärtuses kinnistu Tartus, kaheksane viie tuhande väärtuses kinnistu Suure-Jaanis, ja hindamatu kinnistu Emajõe ääres koos luha ja metsaga. Lisatud pildid Emajõe kinnistust. 

Õnneks vaja, mida

 Kõige õnnelikumaks teeb inimest tema lapsed. Minu tütred ja tütretütred on über alles. Siis teisena, teeb inimest õnnelikuks tema teaduskraad, mis minul on ma

gistrikraad õigusteadustes. Siis teeb inimest õnnelikuks kinnisvara, mida minul on kahesaja tuhande eest Tallinnas, viiekümne tuhande eest Tartus, 25000 eest Suure-Jaanis ja veel hindamatud kinnistud Alam-Pedja looduskaitsealal Emajõe ääres koos luha ja metsaga.

Fotod.