Talulaps ja oja süda, need ei vaata tagasi

Kui ader on maasse lükatud ja kündma hakatud, ei tohi enam vaadata tagasi. Praktiline meelgi ütleb, et vagu võib siis saada kõver ja saak kannatada. Piiblis on jutustus Loti naisest, kes muutus soolasambaks sarnastel asjaoludel. Minevikuga tuleb rahu teha. Muidugi ei tähenda see, et saaks oma tegude üle vastutust võtmata ja ennast parandamata, edasi liuelda ümberringi jätkuvalt hävingut külvates. Tagasivaatamata edasiminek tähendab seda, et oma tegudest tuleb järeldusi teha eesmärgiga saada paremaks inimeseks, võimalik tehtud kahju, hüvitada. Õigusteaduses on selleks loodud institutsioon – heastamine. Ka nendele, kes on konkreetselt sinule kahju tekitanud, tuleb lõpparve anda (kompromiss, kus mõlemad jäävad oma eriarvamuse juurde, aga sellest enam juttu ei tee ega tüli ei tõsta). Kui kompromiss ei õnnestu, tuleb kahjutekitajad oma kordumatult elurännuteelt välja lülitada (lähenemiskeeld). Pika viha pidamine ei tee head kellelegi (aegumine). Meie Eestis kannab mõtet jätta minevik seljataha ja olla avatud elule, Ernst Enno, näiteks. „Need ei vaata tagasi Kätki ümber soo ja sammal, kidur maa ja mulla meel. Põllunõlvad, metsaääred, mõisaluhad, laaned teel. Ojake, kes Sulle ütles, kus on meri, kodumaa? Tuhat ringi, tuhat kääru, ei see tee küll otsa saa. Siiski sulin, siiski vulin, ei nii ikka edasi. Ojake, kes Sulle ütles, ära vaata tagasi? Rakkus käed, õnn nii kidur, vaevasammal, muresoo. Muld on toit ja muld on lõbu, kustutas nii eluhoo. Aatepõllud, mõttemetsad, ei see tee küll otsa saa. Luhad, laaned, süda, valgus, talulaps, miks tõttad Sa? Talulaps, Sa väike oja, koduoja, ojake. Tuhat ringi, tuhat kääru, süda, jäta järele. Ojake kes sulle ütles, kus on meri, kodumaa? Tuhat ringi, tuhat kääru, ei see tee küll otsa saa. Tuhat ringi, tuhat kääru, ei nii ikka edasi. Talulaps ja oja süda, need ei vaata tagasi. Ernst Enno“ Tekst on kirjutatud inspireerituna 13.06.21 Tallinna Toomkiriku jumalateenistuselt.