Ofert, läbirääkimised, tulemus - kas tuleb diil või ei tule

Konstrueerime järgmise juriidilise kaasuse

I variant

 X teeb Y-le oferdi, et Y teeks tema heaks oma kutseoskuse nõudvat tööd ajavahemikus R 06.00 kuni 09.00 ja 17.00 kuni L 24.00.

See on 3 pluss 12 pluss 7 tundi, mis on 22 tundi

Y vastab, et ta on nõus juhul, kui tema töötamine tasaarvestatakse poolte vahel juba sõlmitud lepinguga järgmiselt: selle arvel ta 22 tundi ei tee eelmise lepingu koosseisus tööd. 

X vastab, et tema magamise eest ei maksa. 

 

II variant. 

Kaasuse asjaolud on samad. Lisaks sellele on poolte vahel sõlmitud tööleping. X on tööandja, meesterahvas ja Y töötaja, naisterahvas.

... sel lättel kosub hing...

 Nii südantsoojendav laul.

"modus vivendi"

Erakordselt kaunis jumalateenistus tänasel jüripäeval. 

 Ja kirikuõpetaja laulab sama mõjuvalt kui parimad Itaalia tenorid.

Ma armastan on praegust elustiili. Ma armastan Tallinnat. Tänu olgu jumalale.

Elustiil, kirik, vanalinn, lõuna, myfitness, kaubanduskeskused, raamatukogud,

 

Jooga ja jalutuskäigud

Minule meeldivad päevad, mille sisuks on jooga ja jalutuskäigud, ja kogu maailma aeg on olemas. Sellisel viisil aja mahavõtmine, just kõige kiiremal hetkel, on parim lahendus üleüldse. See avab uus horisonte. See lahendab suhete sasipuntraid. See seab probleemide-ülesed prespektiivid. See toob õnnetunde.

Ehk siis päevakava: 10.30 bodybalance, jalutuskäik kivikülvi juurde, lõunasöök Solarise Lidos, bikiinide ost New Yorkerist, jalutuskäik Stockmanni, et vaadata uusi parfüüme; mullivann, kaubanduskeskus jälle, seriaalid ja filmid.

Ravivõimlemine

 

Spordiblogisse

 

Taastav nädal

 Mõnikord tuleb aeg maha võtta. Minul on juba kolmas päev mentaalset vabadust. Lihtsalt ei olnud muud võimalust. Ja ma olen terviseedendust väga tõsiselt võtnud. Täpselt teen nii, nagu doktor soovitas. Mis on siis menetluste peatamine, bodybalance või pilates, ujumine, mullivann, saun, jalutuskäigud, ravivõimlemine. 

Kolm musketäri

 Mõnus oli vaadata seda filmi. 

Spordiblogisse, väga hea nädal on. Pilates, jõusaal, bodybalance, puhkepäev, jõusaal, bodybalance. 

 

Tsitaat, "Ma ...

 Kontekstist välja võetud laused võivad sageli olla mitmetähendusliku. Sõltub mis juhtumi koosseisus seda öeldi. Sõltub, kes olid need vestluspartnerid. Sõltub, millistes lepingulistes suhetes olid need vestluspartnerid. 

Mina juristina käsitlen töösuhteid. Nõustan igapäevaselt töötajaid. Ka psühhosotsiaalsete riskide mõttes.

Kui näiteks tööandja ütleb seda töötajale, võib see töötajale olla päris karm sõnum. Töölepingu alusel teenib töötaja, inimene, endale elatist. Tööandja on leivaisa. Ja kui nüüd leivaisa töötaja töö sisu arutades mainib, et ma magamise eest ei tahaks maksta, - see lause väljub konkreetsest kontekstist ja hakkab elama omaette elu. 

Antud konkreetsel juhtumil suunas tööandja töötaja ühest Eesti otsast teise ühepäevaselt tööd tegema. Kui oli arutusel võimalus, et ehk töötajale saaks korraldada ööbimise kohapeal, et sinnasõit oleks ühel päeval ja tagasisõit teisel, ja siis ületunnitööd hüvitada, et inimese üks päev ei tuleks viiest hommikul kuni poole ööni, tulid sõnad, - ma magamise eest ei tahaks maksta.

Kohalik omavalitsus, see oleme ju meie! Kas me tõesti laseme okupantidel seal jätkata.

Eesti riik toimib võimude lahususe põhimõttel. Eraldi on seadusandlik võim, täitevvõim ja kohus. Kohalik omavalitsus on iseseisev autonoomne võimu liik, mis otsustab inimeste elu kohalikul tasandil sünnist surmani ja ka üle selle.

Kohalik omavalitsus on põhiseaduses sätestatud omavalitsusüksuse – valla või linna – demokraatlikult moodustatud võimuorganite õigus, võime ja kohustus seaduste alusel iseseisvalt korraldada ja juhtida kohalikku elu, lähtudes valla- või linnaelanike õigustatud vajadustest ja huvidest ning arvestades valla või linna arengu iseärasusi.

Kohalik omavalitsus rajaneb järgmistel põhimõtetel:
  1) kohaliku elu küsimuste iseseisev ja lõplik otsustamine ja korraldamine;
  2) igaühe seaduslike õiguste ja vabaduste kohustuslik tagamine vallas ja linnas;
  3) seaduste järgimine oma ülesannete ja kohustuste täitmisel;
  4) valla- ja linnaelanike õigus osaleda kohaliku omavalitsuse teostamisel;
  5) vastutus oma ülesannete täitmise eest;
  6) tegevuse avalikkus;
  7) avalike teenuste osutamine soodsaimatel tingimustel.

Ühiskonnas on hetkel, 12.04.2023, toimumas debatt, kes on need inimesed, kes otsustavad inimeste elu üle oma elukohas, sünnist surmani, ja isegi üle selle.

Tõesti ja absoluutselt! Minu kindel seisukoht on, et kohaliku omavalitsuse volikogu valimisel tohivad kandideerida ja saavad valida ainult Eesti kodanikud.

Isegi rahvusvahelise õiguse mõttes on see ju arusaamatu, kuidas üldse okupandid nende poolt anastatud territooriumil mingeid legaalseid õiguseid omandada saaksid. Asjaolu, et seni see Eesti riikluse taastamise protsessis nii oli, oli viga. Ja see viga tuleb lõpetada.

Ka rahvusvaheliste inimõiguste konventsioonide kohaselt on õiglane, et kui ka okupandid on viinud okupeeritud aladele oma kodakondseid, siis jäävad nood ikkagi esindama oma riiki, ehk seda, kes nad sinna suunas. Nendel on kõik õigused osaleda oma riigi, antud juhul Venemaa, valimistel, näiteks. Aga siin jäävad nad ikkagi külalisteks. Et kui meeldib, ole, kui ei meeldi, ära ole, kasuta oma õigust minna tagasi oma kodumaale. Aga seni, kui siin meil, Eestis, oled, järgid Eesti käitumisnorme.

Ja kordan endiselt. Igaühel on õigus taotleda Eesti kodakondsust. Tõsi küll, selleks tuleb tõotada ustavust olla lojaalne Eesti riigile. Teatavasti on igaühel, igal inimesel õigus vabale eneseteostusele. Mitte kellelgi ei ole sundust tõotada ustavust Eesti riigile. Aga on ju üldiselt arusaadav, et siis ei saa ju ka osaleda Eesti riigi, ei kohalike omavalitsuste ega ka riigikogu valimistel. Saab osaleda selle riigi valimistel, kelle kodanikuna inimene ennast tunneb. Näiteks võib tuua siia asustatud venelased, kellele tuleb lihtsalt selgitada, et neil on täielik vabadus osaleda oma riigi, Vene Föderatsiooni valimistel, ka kohaliku omavalitsuse valimistel Moskvas, näiteks. Mitte keegi Eestis neid ei keela.

Meenutus, kas armastus küsib rahvust

 Paraku on nii, et juba lapsest alates, kui ma ennast mäletan, on olnud Eestis heaks tavaks eestlastel vene okupantidega mitte lähedasi suhteid luua. Teatavasti mina sündisin Eestis siis, kui see oli okupeeritud venelaste poolt, 1969, aastal. Lapsepõlves, Suure-Jaanis, eelmise sajandi seitmekümnendate lõpus ja kaheksakümnendate alguses, oli kindel käitumiskoodeks, et tütarlapsed venelastega kohtuda ei tohi. Suht sama kehtis ka noormeeste kohta. Oli kurbi lugusid sellest, kuidas mõni eesti poiss oli vene okupantide sõjaväes olles loonud suhted venelasega. Ühel juhul oli üks vene tüdruk isegi Eestisse toodud. Muidugi eesti noormehe vanemad maksid sellele tüdrukule tagasisõidupileti tema kodumaale kinni.

Avalik oli kohtuarutelu, seega juhtum on avalik - kuidas T P sai endale maja

Toon  siin äärmiselt huvitava tõsielus sündinud kaasuse kirjelduse tõsielust. Juhtum on dokumenteeritud avalikesse kohturegistritesse. 

Arvesse võttes asjaolu, et Venemaa on tunginud vaba Ukraina territooriumile, kasutades selleks ära nii öelda, kaasmaalasi, ehk oma hääletorusid ja mõningate selliste kasuahnete inimeste valmisolekut, kes alati vaatavad ringi, et ausa töö asemel saada endale materiaalset kasu, ma analüüsin siin nii öelda "küüditaja mõtteviisi". Ehk mind huvitab, kuidas seni täiesti normaalse inimesena käitunud isik - Tiina Pakkonen, võttis endale teiste inimeste kodu, aastal 1992. 

Kuivõrd juhtum on dokumenteeritud, siis selle baasil on tulemas teaduspõhine artikkel.

Käesolev on kõnekeelne üldjutustus. Igale lausele on artiklis esitatud tõendid ja viited.

Sissejuhatus: "Selle asemel, et ise endale väärtuseid luua ja elu rajada, otsustas Tiina Pakkonen teistelt inimestelt kodu ära võtta."

Nimelt, minu isale, Ülo Kõpule, kui Suure-Jaani Keskkooli direktorile anti Paala kolhoosi poolt eluaegse üürilepingu alusel kasutamiseks elamu, aastal 1988. Elamu asukoht on Suure-Jaani Tallinna tänaval. 

See avalikest registritest tehtud foto minu isale üürilepinguga antud majast, on leitav minu fasebooki kodulehelt. See kask maja ees on näiteks mu isa istutatud. Maja ehitatigi sihtotstarbeliselt tolleagsele kooli direktorile. Tuli Eesti Vabariik tagasi ja üürnikud said neile antud eluruumid endale osta erastada. Kohe silmapilkselt ei olnud eluruumide erastamise seaduses - kolhoosi omandis olevaid eluruume. Tõsi küll, seaduseandja, ehk Eesti riik, kohe parandas selle vea, aga kahjuks oli Tiina Pakkonen juba kõrgendatud valmisolekus, et saada endale tasuta ilus maja Suure-Jaani linna veerel.

 

 Ja nii ta kasutaski ära seda hetkelist seaduseauku, see Tiina Pakkonen, tollel ajal Paala kolhoosi veterinaar, ja ostis kolhoosi likvideerimise ajal selle maja endale. 

 

Maja müüdi tagaselja.

 

Mu isa väga palus, et ära tee kurja, see ei ole õiglane. Aga Tiina Pakkoneni see ei huvitanud. Mu ema nuttis, aga Tiina Pakkoneni see ei huvitanud.

 

Mina, Ülo Kõpu tütar, Külli Kröönström, isiklikult võtsin ühendust Tiina Pakkoneniga, siis aastal 1993. Ma pakkusin võimalust, et ostan oma vanemate kodu sama hinna eest ära, mille tema selle anastas. Olin valmis läbirääkimisteks. Olin valmis pakkuma kõrgemat hinda. Kahjuks Tiina Pakkonen ainult röökis minu ettepanekute peale. Ja jäi kindlaks oma (anastajalikule) tahtele asuda elama teiste inimeste koju, see endale võtta. 

 

Minu isa ja minu ema jäid tänavale. 

 

Õnneks oli minul siis juba piisavalt raha, kuigi olin alles 24-aastane ja olin lahkunud oma vanemate kodust ainult heade soovidega, olin lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna magistri, asunud teenistusse Tallinna Linnavalitsusse, minul oli kaks väikest tütart, aga ma olin sunnitud ostma Suure-Jaanis korteri, et mu vanemad otse kuuse alla ei läheks. 

 

Eesti Vabariigi avalike andmebaaside kohaselt töötab Tiina Pakkonen hetkel, 12.04.2023 Eesti riigi Veterinaar- ja Toiduametis. 

 

Järgnevalt ma lisan oma isiklikud arvamused, millele igaüks võib oponeerida. 

 

Õigusteaduses toimiva hea usu printsiibi kohaselt on täiesti arusaamatu, kuidas Eesti riik saab olla lepingulistes suhetes isikuga, kellel on kõrgendatud valmisolek teistele inimestele kurja teha, sealhulgas nende kodu anastada. Minu hinnangul on Tiina Pakkoneni näol tegemist klassikalise "küüditajaga", kes hüüdega - küll ma nad sealt välja saan! - võtab endale teiste inimeste maja. 

Selle asemel, et ise tööd teha ja endale väärtuseid luua. 

Minu isiklik seisukoht on, et ma kuidagi ei saa soovitada mitte kellelgi suhelda mitte mingil viisil Tiina Pakkoneniga. Mina isiklikult ei julge tema poolt heaks kiidetud toitu näiteks proovida. Mina isiklikult ei julge tema raviks anda ei põllumajandusloomi ega ammugi mitte lemmikloomi. 

Ma ei soovita Eesti riigil sellist isikut usaldada ega temaga mistahes suhtes olla. 

 

Lisan nüüd lihtsalt filosoofilise mõtiskluse. Et kui inimene on valmis teist inimest kodust välja ajama, kas temaga saab üldse luua usalduslikke suhteid. Mis iganes küsimustes. Selline inimene on ju valmisolekus põhjustama valu kellele iganes. Sellise inimese hooleks ei julge jätta ei oma elu ega vara ega lemmiklooma. Igal hetkel tuleb valvel olla, et nii kui karistust ei järgne, käitub taoline inimene mitte heas usus. Võib-olla on kõige mõistlikum sellise isendiga üldse mitte mingit tegemist teha. Mitte ühtegi lepingut ei ole mõtet sellisega sõlmida. Ta ei saa aru hea usu ja mõistlikkuse printsiipidest. Kui ongi mingi leping sõlmitud, siis on soovitav sellest välja astuda. Näiteks, kui kellelgi on sõlmitud tööleping taolisega, on soovitatav see üles ütelda.

Paraku ongi nii, et sõna "venelane" on meie kultuuriruumis samatähenduslik sõnaga "metsaline". Või "peninukk". Sellest on väga kahju selles mõttes, et võib ju olemas olla venelasi, kes ei ole putinoidid või anastajad. Kes on inimesed.

. Aga tõeliselt hea, et Sa neid asju jagad. Inimesed peavad mäletama. Veel kord ma tuletan siin meelde, et minu isa sugulased saadeti paljud Siberi, kes põgeneda ei jõudnud. Isa ise pääses, kuna sai infot, et see aktsioon tuleb ja põgenes metsa. Veel 1992. aastal võttis anastaja T Pakkonen isalt maja ära. Pakkonen kasutas ära hetkelist seaduseauku, et kolhoosi eluruumi ei saanud selle üürnik, minu isa, kohe erastada. Isal 

Isa ise pääses, kuna sai infot, et see aktsioon tuleb ja põgenes metsa. Veel 1992. aastal võttis anastaja T Pakkonen isalt maja ära. Pakkonen kasutas ära hetkelist seaduseauku, et kolhoosi eluruumi ei saanud selle üürnik, minu isa, kohe erastada. Isal ei olnud võimalik seda üüritud maja eelnevalt välja osta, kuna ta oli just pärinud oma vanemate kinnistu Suure-Jaanis, millest niigi oli pea viiekordselt kommunistidele meelepärastele tegelastele elamumaad jagatud.

Minu isa nimi on Ülo Kõpp. Tema onu, minu vanaonul, Johan Kõpul, kes oli Tartu Ülikooli rektor ja EELK peapiiskop, kelle nimi on raiutud Tallinna Toomkiriku seinale, temal, õnnestus napilt üle mere põgeneda. 1944. aastal, vahetult enne venelaste tulekut. Minu isa oli sellel hetkel ilusa Eesti talu 16-aastane perepoeg. Ta liikus oma vanemate Sürgavere häärberist oma vanemate Suure-Jaani majja parasjagu, kui Nõukogude hävituspataljoni esivägi sisse sammus. Minu tollel ajal noor isa, kuulis, kuidas rütmiline kõnnak ja rõvedad venekeelsed hüüatused maastikul kajasid. Isa jooksis tee kõrvale metsa ja peitis end mätaste vahele, varjas näo. Ja õigustatult. Need venelased, kevadel 1944, marssisid edasi Suure-Jaani poole. Tõsi küll, konkreetselt need ja veel mitmed ja mitmed sissetungijate salgad tõmmati kohalike eestlaste poolt automaatide tulega, otse majadest, maha. Aga paraku neid venelasi tuli veel ja veel. Sovettide inimressurss oli lõputu.

Paraku ongi nii, et sõna "venelane" on meie kultuuriruumis samatähenduslik sõnaga "metsaline". Või "peninukk". Sellest on väga kahju selles mõttes, et võib ju olemas olla venelasi, kes ei ole putinoidid või anastajad. Kes on inimesed.  

1944

 Minu isa nimi on Ülo Kõpp. Tema onu, minu vanaonul, Johan Kõpul, kes oli Tartu Ülikooli rektor ja EELK peapiiskop, kelle nimi on raiutud Tallinna Toomkiriku seinale, temal, õnnestus napilt üle mere põgeneda. 1944. aastal, vahetult enne venelaste tulekut. Minu isa oli sellel hetkel ilusa Eesti talu 16-aastane perepoeg. Ta liikus oma vanemate Sürgavere häärberist oma vanemate Suure-Jaani majja parasjagu, kui Nõukogude hävituspataljoni esivägi sisse sammus. Minu tollel ajal noor isa, kuulis, kuidas rütmiline kõnnak ja rõvedad venekeelsed hüüatused maastikul kajasid. Isa jooksis tee kõrvale metsa ja peitis end mätaste vahele, varjas näo. Ja õigustatult. Need venelased, kevadel 1944, marssisid edasi Suure-Jaani poole. Tõsi küll, konkreetselt need ja veel mitmed ja mitmed sissetungijate salgad tõmmati kohalike eestlaste poolt automaatide tulega, otse majadest, maha. Aga paraku neid venelasi tuli veel ja veel. Sovettide inimressurss oli lõputu.

Paraku ongi nii, et sõna "venelane" on meie kultuuriruumis samatähenduslik sõnaga "metsaline". Või "peninukk". Sellest on väga kahju selles mõttes, et võib ju olemas olla venelasi, kes ei ole putinoidid või anastajad. Kes on inimesed.

Peale puhkust esimesed kolm päeva juristina tööl - kolmekordne pinge, kui mitte enam

 kuna olen ainus jurist Eesti Haridustöötajate Liidus, siis puhkusepäevade jooksul oli tekkinud nõustamistaotluseid mitmesaja ringis. Hetkel on kolmas tööpäev möödunud, aga kõiki nõustamisi arusaadavalt üks inimene teostada ei suuda. Sest ka minul on ainult üks aeg, mis on 24 tundi ööpäevas. Üheaegselt ei ole võimalik teha kahte telefoninõustamist. Iga kaasus on erakordne. Mul on tunne, et vajaksin vähemalt kahte dublanti. Või nõustamisjärjekorrad pikenevad kuude kaugusesse. Mis on ohtlik selles mõttes, et on vaidlustusi, mis on ajakriitilised. Näiteks töölepingu ülesütlemise vaidlustamiseks on aega ainult 30 päeva.

Trennilaager P 02 kuni N 06 aprill 2023

 Fantastiline!

Estonia spaa pakett "Mõnusalt tervemaks", on minu jaoks lihtsalt super. Lisasin paketi ravidele kõik ilusalongi teenused - juuksur, kosmeetik, maniküür, pediküüs, mis olid ajapuudusel jäänud tegemata. Muidugi oli päevakavas bodybalance ja pikad jalutuskäigud rannas ja Pärnu Rüütli tänaval ja shoppingud.

Jüri trallimine minuga kaasas andis eriti kõrge lisaväärtuse ehk meele lahutuse. Justnimelt kaks eri sõna - meelt lahutama, ma siin silmas peangi. Alati, kui tundub, et tööd ja kohustusi on palju, tuleb meelt lahutada, mis tähendab muude asjadega tegeleda. Et peas tiirlevaid töömõtteid ja kohustusi peast ära saada, on parim keskkonda vahetada. Ja kui kaasata sellesse menetlusse Jüri - siis võib olla kindel, et temavälistele mõtetele mitte kellegil, kes on tema lähistel, ruumi ei ole.