igapäevane trenn

 

Kurjategija mõtteviis, mis viib ühe inimese selleni, et ta teistelt inimestelt kodu ära võtab, romaan Tiina ja Ardo Paksonenist

 

 

Ma kirjutan romaani ühest kurjamist, kes Eesti Vabariigi iseseisvumise aega kasutab ära selleks, et endale teiste vara anastada.  

Kurjategija psühholoogiline profiil on äärmiselt huvitav. Mina, kes ma olen kaitseadvokaat, ja olen valmis kaitsma mistahes kriminaale, mind huvitab Tiina Paksonen eriti. Nii õudset tüüpi oma praktikas ma ei teagi. 

 Mis viib ühe inimese selleni, et ta teistelt inimestelt kodu ära võtab. Ja antud romaanis on tegemist noorte ja tugevate inimestega, kellel on kogu elu ja tahtmine ees, aga selle asemel, et ise ausa tööga endale kodu luua, nad otsutavad teistelt inimestelt kodu ära võtta. Ma kirjutan sellel teemal romaani. Romaanis on muidugi väjamõeldud tegelased, pahalased Tiina Paksonen ja Ardo Paksonen, aga probleem tekkis selles, et isegi negatiivsetele tegelaskujudele peaks midagi inimlikult head juurde kirjutama. Paraku nondel, minu romaani prototüüpidel, ei ole mitte midagi inimlikku ega head. Samas. kahju küll, on nad meie hulgas reaalselt eksisteerivad inimesed. Isegi riigi teenistuses, meie oma palgal.

Tiina Paksonen ja Ardo Paksonen, mu romaani väljamõeldud kujud, on üdini kasuahned ja hoolimatud. Nas asuvad peale Eesti Põllumajanduse Akadeemia lõpetamist tööle Paala kolhoosi loomaarstidena ja kolhooside likvideerimise ajal haaravad endale kohaliku koolipapa elamu ehk anastavad tema kodu.

Proovin süübida ühe tegelase, Tiina Paksoneni, lapsepõlve, aga ei leia sealt midagi head. Jah, tema ema oli med.õde, isa sai surma mingi elektrilöögi tagajärjel, kodus. Tiina Paksonen oli ülbe ja vastik kaaslane juba lapsena, hiljem peksis hobuseid, oli väga edasipürgiv ja jõuline.  Jah, me käisime koos ratsaspordi trennides, aga ka seal jäi ta meelde pigem manipulaatori kui hea kaaslasena. 

Aga et minna kuritegelikule teele ja anastada teiste inimeste kodu, selleks peab ikka eriliselt tugevalt kurjategija profiilile vastama.

 

Jumal, hoia Eestit!

Tiina ja Ardo Paksoneni poolt tehtava teiste inimeste kodu anastamise algus, romaan

 

Romaan, milles kõik on välja mõeldud. Jutustus on sellest, kuidas Punase kolhoosi veterinaarid Paksonanid anastasid ühe inimes, nimelt Ülo K kodu. Kui ka kellelegi tundub, et ta tunneb ennast ära, siis see on pettekujutlus. Kogu sündmustik on välja mõeldud. Ja ka tegelased.

Tegelased:

Ülo K (maja de facto omanik for ever, ehk algusest alates), Suure-Taeva Gümnaasiumi direktor

Liilia K ( maja de facto omaniku abikaasa)

Külli K (maja de facto omaniku tütar)

Helen K (maja de facto omaniku tütretütar)

Aeg: 1987 – 1995

Koht: Eesti Vabariik

Ajaraam on aastates 1987, väike tagasivaade ka, ja siis edasi. Just see periood, kui taastati Eesti iseseisvust. Tegelane Paksonen, minu romaanis loomaarst, kes tegeles kolhoosi loomade magampanejana, oli edukas läbirääkija endale kolhoosi vara enda nimele kirjutamisel.

Romaani õiglane tegelane on - väärika ajalooga Eesti iseseisvuse taastamisel ja isikliku tegevusega sellesse panustamisel - kooli direktor, Kõpp, kelle onu oli Tartu Ülikooli rektor ja Eesti peapiiskop. Seega vaatame vastasseisu kahekümnendates loomaarsti ja väärika koolidirektori vahel. Kordan veel, kui see lugu on väljamõeldis, ja see loomaarst, Paksonen, on väljamõeldis, täpsemalt Tiina Paksonen.

Usin kõrvaltegelane käesolevas väljamõeldud romaanis saab olema ka Ardo Paksonen, Tiina Paksoneni tollane abikaasa, kes samuti oli ülihõivatud koduloomade magamapaneja ehk surjmaja ja osav läbirääkija. Lugege kindlasti selle romaani edasisi peatükke, saate teada, mis saab toimuma selle huvitav abielupaari omavahelistes suhetes. Kes osutub LGBT+- liikmeks, kes mitte.

Usin kõrvaltegelane käesolevas väljamõeldud romaanis saab olema ka Ardo Paksonen, Tiina Paksoneni tollane abikaasa, kes samuti oli ülihõivatud koduloomade magamapaneja ehk surmaja ja osav läbirääkija. Lugege kindlasti selle romaani edasisi peatükke, saate teada, mis saab toimuma selle huvitav abielupaari omavahelistes suhetes. Kes osutub LGBT+- liikmeks, kes mitte. Kas on tõesti nii, et kahekümnendates loomaarstid anastavad väärika ajalooga koolidirektori kodu, mis on veel ainsaks koduks vastsündinud koolidirektori tütretütrele. Lapse huvid käivad ju üle kõige. Kuidas vaatavad sellele meie romaani tegelased Ardo ja Tiina Paksonen. Kes olles küll parimas loome- ja tööeas, et endale ise kodu luua, otsustavad minna kuritegelikku teed ja teiste kodu anastada.

 

2. peatükk

Kuidas kujuneb anastaja. See on äärmiselt huvitav vaade. Kuidas kujuneb inimesest taoline koletis, kes võtab olude ärakasutamisel ära endale teiste inimeste kodu. Ja seda mitte ühekordse aktsioonina, vaid järjepidava sihiliku tahtliku tegevusena. Et lihtsalt meeldib see maja, ja võtan selle endale. Tiina Paksonenist on teada pärist palju. Ta kasvas üles Suure-Jaanis. Tema ema oli kohaliku haigla meditsiiniõde. Isast on info, et oli lõpetanud elu enesetapuga. Tiina Paksonen ise oli väga bravuurikas isend. Ei ole teada, kuidas tema õpingud koolis täpselt olid, aga vist ta tähti ikka tundis, sest keskkooli ta pääses. Just nimelt selle romaani kangelase Ülo K. juhitavasse keskkooli. Üldiselt oli aru saada, et Tiina Paksonen oli osav manipulatsioonides. Nii näiteks ta manipuleeris ennast Olustvere ratsabaasis osalejaks. Eelnevalt oli ta muidugi ära manipuleerinud Lahmuse kolhoosi viimased hobujõud. Osav valejata, nagu ta oli juba 15-aastaselt, nii ta ka jätkas. Jah, oli aeg, kus ta pidi olema sõbralik teiste Olustvere ratsabaasi sportlastega, sealhulgas minuga, aga see oli väga lühike aeg. Koos temaga ratsaspordi trennidest meenub ainult see, kuidas ta peksis hobuseid. Ta peksis hobuseid nii latrites, koplis kui ka trennis. Ühel korral, kui ta trennis oli usinalt oma ratsut piitsaga tagunud, viskas see tema maha ja Tiina Paksonen kukkus pea peale, aga jäi ellu. Paraku häid ja leebeid iseloomuomadusi see kukkumine temas ei ilmutanud. Pigem kurjemaid. On meeles mälestuspilt, kus ta taob hobust piitsaga, kuigi ratsu on taganenud latrisse, aga Paksonenil on vaja näidata ülemvõimu.

Ja siis, aastal 1987, lõpetas mu romaani tegelane keskkooli ja läks edasi õppima Eesti Põllumajanduse Akadeemiasse. Loomaarstiks.

Selle käesoleva romaani teisest pahalasest, anastaja Tiina Paksoneni, selleaegsest abikaasast, kujutab käesolev romaan kui saabuvat LGBT+- tähte. Millise voolavusega väljamõeldud tegelane Ardo Paksonen, täpselt oli, milliseks kujunes tegelaste Ardo ja Tiina Paksoneni ja LGBT+- pereelu peale koolipapalt kodu anastamist, saab olema uus huvitav lugu. 

 

Suure-Taeva Gümnaasiumi lõpetajad olid järjekordselt väga edukad. Direktor oli korraldanud õpilastele kursused, mis tõeliselt tähendust omandavad, ehk siis autojuhi-load, lisaks raskeveokite juhi load, masinakirja-pimekirja täiuslik õpe. Ehk siis lisaks gümnaasiumi diplomile said lõpetajad kümneid aastaid eluks reaalselt olulisi oskuseid ja tunnistusi. Gümnaasiumile endale kõneles direktor välja uhke renoveerimise. Ümberkaudsete valdade elanikud said rahus oma lapsed paigutada internaati, kus tagati majutus, toitlustus ja õpe maailma tasemel. Ainult, ole ja mine! Tuhandeid ja tuhandeid õpilasi lendas Suure-Taeva Gümnaasiumist ülikoolidesse või oma ettevõtet arendama või tasuvale töökohale. Sest kõik, diplom, oskused, teadmised, olid gümnaasiumist antud.

Taoline ülev tegevus ei jäänud muidugi märkamata ka tollastele võimudele. Vormilt küll punased, aga sisult normaalsed, otsustas Paala kolhoos anda direktorile eluruumi. Eluaegse ja päritava. Maja ehitati spetsiaalselt Ülo jaoks. Seda enam, et korter, kus ta siiani oli, tuli anda majutuseks õpilastele lähivaldadest. Sellel ajal oli normaalne, et kolhoos andis õpetajatele kortereid ehk eluruume, kes kasvataksid nende jaoks nii olulist kvalifitseeritud tööjõudu.

Ülo ja tema pere koostöös ehitatigi maja aadressil Suure-Taeva Tallinna tn 25. Ülo koos oma perega, abikaasa Liilia ja poja Urmase ja tütre Külli ning tütretütre Heleniga, asus sinna elama kui oma koju. Maja oli ehitatud lagedale platsile. Luua tuli kogu aed. Ja seda tehti omaniku hoolsusega – rajati muru ja piirdehekk maja ette, aiamaa maja tahapoolele, aiad piiritluseks, ehitati juurde abihoone.

Ülol oli magistrikraad Tartu Ülikooli õigusteaduskonnast aastast 19952. Ülo oli üles kasvanud Eesti Vabariigis jõuka Mulgi talu perepojana. Arusaadavalt verised kommunistid aastal 1944 anastasid kogu Ülo vara ja saatsid Siberisse kõik selle perekonna kui eestluse kandjate inimesed. Ülo onu oli Tartu Ülikooli rektor Johann Kõpp, hilisem peapiiskop Eesti Evangeelses Luteriusu Kirikus; ja arusaadavalt Venemaa võimukandjad püüdsid elimineerida kõike, mida kajastas heast inimlikust tahtest rajanev luteri eesti kirik ja omand. Ülo ise oli julmal küüditamise ööl, aastal 1949, Tartu Ülikooli õigusteaduskonna üliõpilane. Oma iseloomule vastavalt, oli Ülo väga hea kaaslane ja sõber, ning kuidagi sai ta kuulda, et tuleb haarang, ja ta jõudis vahetult enne seda põgeneda Lõuna-Eesti metsadesse. Stalin suri, tuli pisut vabam okupatsioonikontroll. Ülo asus vaikselt õpetajaks Ahja koolis ja tõusis peagi selle kooli direktoriks. Ta kutsuti Suure-Jaani, 1969, keskkooli direktoriks, ja seal ta ka töötas. Riigivõimuorganites, mida õigusteadlasele lõpetanule kohane oleks töötada, temal loomulikult ei lubatud, aga keskkooli direktorina sai ta teha väga palju head eesti inimestele.

Aastaid kolm-neli sai Ülo pere rahulikult iseenda rajatud kodus elada. Taastati Eesti Vabariik, laiali saadeti kolhoosid, nende vara jaotati laiali, oli erastamise aeg, aga oh viga! Ülo ei olnud julgenud seda maja kohe silmapilkselt erastada, kuigi seda temale pakuti. Temale nimelt oli tagasi antud tema endised omandid, tõsi küll, lagastatud kommunistide poolt ja hooletusse jäetud, aga ikka veel kehtis kord, kus mitme eluruumi omanik võis olla kurjategija. Hetkelist seaduseauku kasutas ära Tiina Paksonen. Ja tema abikaasa Ardo Paksonen. Nad olid Paala kolhoosi loomaarstid, põhiliselt tuntud loomade magamapanijatena. Punase moodustise, kolhoosi, viimasel koosolekul, oli nendel loomaarstidel siiski selline sõnaõigus, et nad ärastasid endale Ülole antud maja. Neid ei huvitanud, et selles majas elab veel noor naine väikese imikuga (Külli K ja Helen K), neid ei huvitanud, et nad viskavad inimesed neile eluaegseks ja põliseks omandiks antud kodust välja. Neil olid silme ees ainult rublamärgid.

Külli K veel püüdis läbi rääkida Pakkonenidega. Et ta maksab ise mistahes summa, mis nood küsivad, et temale ja ta vanematele ja ta väikesele lapsele jääks kodu alles. Paraku tuli vastuseks ainult rõve röökimine ja sõim Tiina Paksoneni poolt.

Aga olemas oli üürileping Ülo kasuks ja see kehtis edasi.

Peatüki lõpp.

2. peatükk

Tiina Paskonen, või Paksonen, endine Tail, oli ülitegus juba lapsena. Ta oli paraku Ülo tütrega, kes on käesoleva romaani kirjutaja, suhteliselt ühevanune, seal väikeses linnas.

 

Õnneks oli aasta vahet. Ülo tütar Külli õppis rahulikult oma cum laude teed ja harrastas ratsaspordi takistussõitu naaberkoolis Olustveres. 

Varasemalt oli Külli tegelenud ratsutamisega Lahmuse kohloosis, aga seal võttis hobused üle Tiina Paksonen. Külli jättis reageerimata ja liikus rahulikult Olustvere ratsabaasi. Aga oh imet, sinna ilmus mõne aja pärast ka Tiina Paksonen, Tail. Ta oli ilus inimene silmale vaadata, pikakasvuline, tumedapäine, pikkade ripsmetega, ilus noor neiu. Kahju, ainult, et nii alatu. Ja nii pugemisoskuslik. Ta esitles end Olustvere talli töötajatele täiusliku isendina, ja muidugi ta sai minu ja teistega koos trenni. Algul küll saba maas, aga siis järjest pikemalt. 

 

Jja Ülo tütar, ehk minda, pidin teda taluma tema olemasolu omaealiste hulgas.

 

 Ülbus ja hoolimatus teiste inimeste suhtes, ja ärakasutamine, kui seda oli oma huvides vaja, olid Tiina Paksoneni lipukirjades. Oluliseks tunnuseks, mida Tiina Paksonen omas, oli tema harrastus hobuste peksmisel. Jah, temale meeldis hobusid peksta nii ratsasprorditrennis ja kui ka võistlustel. Jubedaim oli see, et Tiina Paksonenile meeldis peksta hobust, kes oli juba boksi aetud.   Ja hullemgi veel, see minu poolt väljamõeldud tegelane harrastas erinevaid valede manipulatsioone inimestega, et saada mida tahab. Ehk siis selleks, et saada paremaid hobuseid või paremaid hindeid või paremaid peigmehi või paremaid sõpru, pidi Tiina Paksonen ikka palju valetama. Tõenäoliselt ta kombineerib ja valetab siiani. Igajuhul, ei soovita mitte kellelgi, kellel on ligilähedasigi tunnuseid Tiina Paksoneniga, minu romaani antikangelasega, tegemist teha.

 Jutustus järgneb. Paksonen lõpetab EPA ja ... oh, imet, arvab, et on õige endale võtta pensionieas inimeste kodu. Olles ise kahekümnendates, et häbene ta kodust välja peksta pensionieas inimesi. 

 

Terviseedendus

 Üks riigi kõige mõjukamaid valdkondi on arusaadavalt tervishoid. Alates inimese sünnist kuni surmani, hoiab riik seda tegevusala oma kontrolli all. Ja on selle jaoks kehtestanud üsna mõjuvad ja kohustuslikud maksud.

 

Kurjategija profiil

 

Ma kirjutan romaani ühest kurjamist, kes Eesti Vabariigi iseseisvumise aega kasutab ära selleks, et endale teiste vara anastada.  

Kurjategija psühholoogiline profiil on äärmiselt huvitav. Mina, kes ma olen kaitseadvokaat, ja olen valmis kaitsma mistahes kriminaale, mind huvitab Tiina Paksonen eriti. Nii õudset tüüpi oma praktikas ma ei teagi. 

 Mis viib ühe inimese selleni, et ta teistelt inimestelt kodu ära võtab. Ja antud romaanis on tegemist noorte ja tugevate inimestega, kellel on kogu elu ja tahtmine ees, aga selle asemel, et ise ausa tööga endale kodu luua, nad otsutavad teistelt inimestelt kodu ära võtta. Ma kirjutan sellel teemal romaani. Romaanis on muidugi väjamõeldud tegelased, pahalased Tiina Paksonen ja Ardo Paksonen, aga probleem tekkis selles, et isegi negatiivsetele tegelaskujudele peaks midagi inimlikult head juurde kirjutama. Paraku nondel, minu romaani prototüüpidel, ei ole mitte midagi inimlikku ega head. Samas. kahju küll, on nad meie hulgas reaalselt eksisteerivad inimesed. Isegi riigi teenistuses, meie oma palgal.

Tiina Paksonen ja Ardo Paksonen, mu romaani väljamõeldud kujud, on üdini kasuahned ja hoolimatud. Nas asuvad peale Eesti Põllumajanduse Akadeemia lõpetamist tööle Paala kolhoosi loomaarstidena ja kolhooside likvideerimise ajal haaravad endale kohaliku koolipapa elamu ehk anastavad tema kodu.

Proovin süübida ühe tegelase, Tiina Paksoneni, lapsepõlve, aga ei leia sealt midagi head. Jah, tema ema oli med.õde, isa sai surma mingi elektrilöögi tagajärjel, kodus. Tiina Paksonen oli ülbe ja vastik kaaslane juba lapsena, hiljem peksis hobuseid, oli väga edasipürgiv ja jõuline.  Jah, me käisime koos ratsaspordi trennides, aga ka seal jäi ta meelde pigem manipulaatori kui hea kaaslasena. 

Aga et minna kuritegelikule teele ja anastada teiste inimeste kodu, selleks peab ikka eriliselt tugevalt kurjategija profiilile vastama.

 

Jumal, hoia Eestit!

Lapse huvid käivad üle kõige

 Lapse huvid käivad üle kõige. Minul ei ole hetkel rahvastikuregistri andmeid, kes keda lapsendanud on, ja ei saagi olla. See info on kõrgeima salastuse ja kaitse all. Lapse põlvnemine on absoluutselt konfidentsiaalne. Üldiselt meie Euroopa kultuuriruumis, kus väärtushinnangud käivad lisaks vanale testamendile ka uue testamendi kaudu, toimub lapse eostamine inimlikust mehe ja naise vahelisest armastussuhtest. Sageli, õigusvaidlustes, isa ei ole teada, ema on alati teada. Ja ema on naissoost. See uus kord, mida püütakse kehtestada, et lapsi võib saada teistmoodi, ja abielu on liit kelle tahes vahel, mis see minu asi on, lõppude lõpuks. Peaasi, et on head inimesed, kes järgivad inimeseks olemise püsiväärtuseid.

Romaan, milles kõik on välja mõeldud. Jutustus on sellest, kuidas Punase kolhoosi veterinaarid Paksonanid anastasid ühe inimese kodu. 1. peatükk

 

Romaan, milles kõik on välja mõeldud. Jutustus on sellest, kuidas Punase kolhoosi veterinaarid Paksonanid anastasid ühe inimese kodu. Kui ka kellelegi tundub, et ta tunneb ennast ära, siis see on pettekujutlus. Kogu sündmustik on välja mõeldud. Ja tegelased.

Tegelased:

Ülo K (maja de facto omanik for ever, ehk algusest alates), Suure-Taeva Gümnaasiumi direktor

Liilia K ( maja de facto omaniku abikaasa)

Külli K (maja de facto omaniku tütar)

Helen K (maja de facto omaniku tütretütar)

Aeg: 1987 – 1995

Koht: Eesti Vabariik

Ajaraam on aastates 1987, väike tagasivaade ka, ja siis edasi. Just see periood, kui taastati Eesti iseseisvust. Tegelane Paksonen, minu romaanis loomaarst, kes tegeles kolhoosi loomade magampanejana, oli edukas läbirääkija endale kolhoosi vara enda nimele kirjutamisel.

 

 

 

 

Suure-Taeva Gümnaasiumi lõpetajad olid järjekordselt väga edukad. Direktor oli korraldanud õpilastele kursused, mis tõeliselt tähendust omandavad, ehk siis autojuhi-load, lisaks raskeveokite juhi load, masinakirja-pimekirja täiuslik õpe. Ehk siis lisaks gümnaasiumi diplomile said lõpetajad kümneid aastaid eluks reaalselt olulisi oskuseid ja tunnistusi. Gümnaasiumile endale kõneles direktor välja uhke renoveerimise. Ümberkaudsete valdade elanikud said rahus oma lapsed paigutada internaati, kus tagati majutus, toitlustus ja õpe maailma tasemel. Ainult, ole ja mine! Tuhandeid ja tuhandeid õpilasi lendas Suure-Taeva Gümnaasiumist ülikoolidesse või oma ettevõtet arendama või tasuvale töökohale. Sest kõik, diplom, oskused, teadmised, olid gümnaasiumist antud.

Taoline ülev tegevus ei jäänud muidugi märkamata ka tollastele võimudele. Vormilt küll punased, aga sisult normaalsed, otsustas Paala kolhoos anda direktorile eluruumi. Eluaegse ja päritava. Maja ehitati spetsiaalselt Ülo jaoks. Seda enam, et korter, kus ta siiani oli, tuli anda majutuseks õpilastele lähivaldadest. Sellel ajal oli normaalne, et kolhoos andis õpetajatele kortereid ehk eluruume, kes kasvataksid nende jaoks nii olulist kvalifitseeritud tööjõudu.

Ülo ja tema pere koostöös ehitatigi maja aadressil Suure-Taeva Tallinna tn 25. Ülo koos oma perega, abikaasa Liilia ja poja Urmase ja tütre Külli ning tütretütre Heleniga, asus sinna elama kui oma koju. Maja oli ehitatud lagedale platsile. Luua tuli kogu aed. Ja seda tehti omaniku hoolsusega – rajati muru ja piirdehekk maja ette, aiamaa maja tahapoolele, aiad piiritluseks, ehitati juurde abihoone.

Ülol oli magistrikraad Tartu Ülikooli õigusteaduskonnast aastast 19952. Ülo oli üles kasvanud Eesti Vabariigis jõuka Mulgi talu perepojana. Arusaadavalt verised kommunistid aastal 1944 anastasid kogu Ülo vara ja saatsid Siberisse kõik selle perekonna kui eestluse kandjate inimesed. Ülo onu oli Tartu Ülikooli rektor Johann Kõpp, hilisem peapiiskop Eesti Evangeelses Luteriusu Kirikus; ja arusaadavalt Venemaa võimukandjad püüdsid elimineerida kõike, mida kajastas heast inimlikust tahtest rajanev luteri eesti kirik ja omand. Ülo ise oli julmal küüditamise ööl, aastal 1949, Tartu Ülikooli õigusteaduskonna üliõpilane. Oma iseloomule vastavalt, oli Ülo väga hea kaaslane ja sõber, ning kuidagi sai ta kuulda, et tuleb haarang, ja ta jõudis vahetult enne seda põgeneda Lõuna-Eesti metsadesse. Stalin suri, tuli pisut vabam okupatsioonikontroll. Ülo asus vaikselt õpetajaks Ahja koolis ja tõusis peagi selle kooli direktoriks. Ta kutsuti Suure-Jaani, 1969, keskkooli direktoriks, ja seal ta ka töötas. Riigivõimuorganites, mida õigusteadlasele lõpetanule kohane oleks töötada, temal loomulikult ei lubatud, aga keskkooli direktorina sai ta teha väga palju head eesti inimestele.

Aastaid kolm-neli sai Ülo pere rahulikult iseenda rajatud kodus elada. Taastati Eesti Vabariik, laiali saadeti kolhoosid, nende vara jaotati laiali, oli erastamise aeg, aga oh viga! Ülo ei olnud julgenud seda maja kohe silmapilkselt erastada, kuigi seda temale pakuti. Temale nimelt oli tagasi antud tema endised omandid, tõsi küll, lagastatud kommunistide poolt ja hooletusse jäetud, aga ikka veel kehtis kord, kus mitme eluruumi omanik võis olla kurjategija. Hetkelist seaduseauku kasutas ära Tiina Paksonen. Ja tema abikaasa Ardo Paksonen. Nad olid Paala kolhoosi loomaarstid, põhiliselt tuntud loomade magamapanijatena. Punase moodustise, kolhoosi, viimasel koosolekul, oli nendel loomaarstidel siiski selline sõnaõigus, et nad ärastasid endale Ülole antud maja. Neid ei huvitanud, et selles majas elab veel noor naine väikese imikuga (Külli K ja Helen K), neid ei huvitanud, et nad viskavad inimesed neile eluaegseks ja põliseks omandiks antud kodust välja. Neil olid silme ees ainult rublamärgid.

Külli K veel püüdis läbi rääkida Pakkonenidega. Et ta maksab ise mistahes summa, mis nood küsivad, et temale ja ta vanematele ja ta väikesele lapsele jääks kodu alles. Paraku tuli vastuseks ainult rõve röökimine ja sõim Tiina Paksoneni poolt.

Aga olemas oli üürileping Ülo kasuks ja see kehtis edasi.

Peatüki lõpp.

 

 

 

Käopesas

 Lindude laulumeloodiad, rahulik jõgi, roheline aas ja lõputu sinitaevas. Neli päeva Käopesas olid kui unistus Eesti suvest, mis on saanud reaalsuseks. 

Ujumine karastavas Emajões oli eriti äge.

Ja äärmiselt hariv kogemus järgnevalt. Nagu oleks lahingus olnud.

Pean selle, kui õpetliku näite, meelde jätma, et enam sellisesse olukorda ei satuks.

Mis ei olnud nii äge, oli see, et Jüri harrastas endiselt ülipikki rauapoe seansse. Kassike, kelle ta oli mõned päevad tagasi oma sihitute šopingute ajaks autosse jätnud, sai kuumarabanduse. Oli hinge heitmas. Viisime ta kliinikusse tilgutite alla ööpäevaks ja ta elu õnnestus päästa. 

Ootasin ja ootasin Jürit seal Elvas rauapoe ees parklas. Käisin vahepeal pikalt coopis ja ostsin Jürile kingitusi. Ja ikka ootasin. Kuuma oli üle 30 kraadi. Mul hakkas väga halb. Õnneks Jüri lõpuks tuli oma rauapoest. Palusin, et ta viiks mu kohe kohvikusse. Jüri lubas viia. Aga selle asemel tiirutas autoga Elva linnas ringi. Siis läks ühte apteeki ja siis hakkas veel mingit poodi otsima. Mul hakkas järjest halvem. Ehk siis ei andnud Jüri minule esmaabi ehk ei täitnud mu meeleheitlikku soovi viia mind kuhugi kohvikusse, kus on WC, et saaksin pea külmavee kraani alla panna. Ei, ta sõitis mööda Elvat suvaliselt ringi ja peatus poodide ees ja käis neis ja jättis mind kohutavas kuumarabanduses päikeselõõsas, mingi 30 kraadi, autosse ootama. Kuni mul tuli okse, siis lasi autost välja. Panin kohe bussijaama poole punuma, et Tallinna sõita ja selle hoolimatu inimese võimu alt põgeneda, kes mul eluohtlikke terviserikkeid tekitab ja esmaabi andmast keeldub. 

Jõudsin Elva bussijaama, hoidsin pead külma vee kraani all ja hakkasin nutma. Olin teovõimetuks taotud. Ma ei kaotanud teadvust, aga ei jõudnud ise kuhugi liikuda. Olin sunnitud Jürile helistama. Ta mitu korda ei võtnud kõnet vastu, ta teadis, et olen abitult ja asjadeta võõras linnas, kodust kaugel

 Lõpuks vastas kõnele,lasi mul veel mingi tund aega oodata, siis tuli. Käopesassa tagasi jõudes lihtsalt tardusin. Ei söönud, ei joonud. Läksin kaheksast magama ja ärkasin kell viis. Ikka hirmunult. Palusin, et Jüri viiks mind Tartusse. Õnneks ta viis. 

Bussipileti ostsin vale suunaga kogemata, sest pisarad voolasid. Õnneks bussijuht võttis mu peale eesolevale giiditoolile. Buss oli väljamüüdud. Nüüd olen turvaliselt Tartu-Tallinn bussis. Keegi ei karju, ei mana, ei mind ega mu lähedasi. And help

us god!