Inimeseks olemise üheks püsiväärtuseks on kristliku headuse käskudest kinnipidamine. Näiteks, ära himusta oma ligimese koda. Facebook pakkus minule sõbraks inimest, kes kunagi anastas minu vanemate maja. Tahtlikult, kavatsetult, ülbelt. Tegelikult ka, selle asemel, et ise luua, hakkas ta himustada ligimese koda. Tegemist ei olnud õigusliku omanikuga, kaugel sellest, vaid kolhoosi verivärske veterinaariga, noore inimesega, kes selgelt taotles ebaõiglust, nii öelda - ostes - koolidirektorile üürilepinguga igaveseks kasutamiseks koos väjlaostõigusega antud maja. Et küll ma nad sealt välja saan. Ehk nii öelda "ostis või erastas" oma hetkelise mõjuvõimuga manipuleerides maja, mis õigluse reeglite järgi ei oleks kunagi võimalik olnud. Oli aeg, kus elamuspinnad erastati seal püsivalt elanud üürnikele. Kui ei olnud just õigusvastaselt võõrandatud eluruum, mida see ei olnud. Too tüüp tegutses sihilikult anastades. Püüan unustada. Isegi andestada. Millises kurjuse põrgus võib elada inimene, kes ligimest kodust välja ajab. Mul on temast kahju. Väga kahju. Kuidas on võimalik sellise õeluse tuules üldse elada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar