Nüüd isa jutustus aastast 1944 kevad ja neokommunistide tegevusest

 

Nüüd isa jutustus aastast 1944 kevad ja neokommunistide tegevusest

1944 kevad Suure-Jaanis. Inimesed olid hirmul. Pidevalt olid näha olnud Tallinna põlemise kumad ja asjaolu, et linna süütasid Stalini väed, oli teada. Paljud põgenesid. Paljud lootsid, et jääb kestma oma Eesti. Minu isa oli siis 16-aastane noormees, ilusa talu perepoeg. Ta jalutas parasjagu oma isa talust Sürgaverest Suure-Jaani oma majja, kui kuulis venekeelseid käskluseid ja läheneva jõugu müdinat. Isa jooksis sügavale metsa, varjas ennast mätaste vahele, haaras oksi peale. Sest oli teada, et lähenevad venelased ja nemad halastust noorele mehele, kes neile teele jääb, ei ilmuta. Kohalikud elanikud Suure-Jaanis, kohalik omakaitse, tulistas elumajaakendest need terroristid maha.

Kristlikkuse surnuaeda neid ei maetud. Siiski asetati nad korralikku hauda surnuaia lähistele. Seda kohta hakati okupatsiooni ajal tähistama ja sinna pandi isegi mingi sammas.

Paraku päevad, seal aastal 1944,  tulid ja neid viisnurgaga märgistatud okupante, selja taga tulistamiseks võimalike taganejate suhtes, tegutsevate punaste politrukkidega, tuli veel ja veel ja veel. Kuigi Suure-Jaani ei olnud enam lahingutsoon, siiski algas totaalne marodöörlus. Naisterahvad vägistati. Inimeste vara, mida ei suudetud kaasa haarata, näiteks kristallkausid, lööd puruks.

Kehtestus räige terrorivõim. Isa sugulased saadeti Siberi. Isa talu ja maja kinnistule asutati punased. Räige terrorivõim kehtestas ennast enam kui 40 aastaks.  See terrorivõim püüdis luua oma usulahku, teaduslikku ateismi. Mis omakorda õigustas tsiviilelanike tapmist, röövimist, piinamist, varastamist Nõukogude Liidu idee nimel. Suurejaanlilastele sai sõnast – venelane –  sõimusõna, mis tähendas vägivalda ja tapmist.

Igal juhul jäi inimeste mällu püsima ideaal vabast Eesti riigist ja jäi püsima Suure-Jaani kirik. Eesti iseseisvus taastati aastakümneid hiljem. Veel enne iseseisvuse taastamist 1991, neokommunistid haarasid teiste inimeste vara, nagu suutsid, nagu näiteks üks kolhoosnik. Nimetatu kasutas ära kolhoosnikuna kolhoosi siseinfot ja anastas veel kord, aastal 1992 minu isale antud elamu. Ta tõstis mu isa majast tänavale. Ja too kolhoosnik elab siiani rahulikult anastatud majas edasi.

Just taoliste kommunistliku anastaja mõtteviisi kandjate tõttu sai üldse võimalikuks kollaborantlik tegevus Eestis, mis põhjustas veel suuremat valu, kui kommunistid seda ise suutsid. Oli kahjuks nii, et kommunistlike anastajate kuritegelikku mõtteviisi endale võttes kasutasid  mõnedki eestlased ära, kui inimene sattus hetkevõimaluste tõttu erinevatel põhjustel ebasoodsasse positsiooni, ning hõivasid tema kodu. Ülbelt,  kaalutletult, pikaajaliste ja korduvate aktsioonide kaudu, nagu too kolhoosnik, kes juhuslikult siseinfot saanuna haaras julmalt ära teise pere kodu. Tegelikult, kuigi ma olen taoliste kaasustega tegelenud, ei tea ma kedagi, kes nii nahaalselt teise inimese kodu anastanud oleks. Nii räigelt vastuollu minna kristlike põhimõtetega, et ära himusta teise inimese koda, ära varasta, ma ei olegi kohanud mujal kui otsestest kriminaalmenetlustest.

Oma lugusid tuleb rääkida. Et ebaõiglus ei korduks. Eriti oluline on see Ukraina sõja valguses.