Minu töö on arvuti kaudu nõustada õigusalaselt õpetajaid. Arvuti kaudu olen koosolekutel. Arvuti kaudu olen õiguskaitseorganites. Tööd on palju, ja arvutiekraani vaatan, oh kui palju.
Sisse programeeritud elutahe viib mind enam-vähem igal päeval spordiklubisse. Olgu jumal tänatud, et sprodiklubid on avatud. Koroonakeeluaegadel piirdusin koduse bodybalance ja pilatesega, mis ei ole nii tõhusad, aga järjepidevuses andsid efekti.
Ootamatult olen hakanud tundma, et tööst, trennist, igapühapäevasest missast, Carmenist ja televiisorist üksi jääb väheks. Tahaks midagi uut.
Kaks koroona-aastat, ekraanide uurimine, või mis iganes, on tekitanud mugavusstsooni. Et enam ei tahtnudki õhtuti väljas käia, Et enam ei saanudki õhtuti väljas käia. Viimane on eriti raske - see tunne, et enam ei saagi õhtuti väljas käia, sest niikuinii on mõnusam rõdul päikeseloojangut või Mustamäe Keskuse tulesid jälgida, telekat vaadata, uudiseid lugeda, raamatuid lugeda. Ma olen selles mentaalses koduarestis varem ka olnud - Tiskres, aastaid. Aga ma olen sellest edukalt välja tulnud.
Olen otsustanud samm-haaval töötada endaga. Kõigi piirangute lõpp!
Täna näiteks plaanisin minna Kaarli kirikusse kontserdile. Peaaegu oleks suutnud. Vähemalt läksin välja kõndima, tegin krudisevas lumes tiiru ümber Mustamäe kiriku ja jalutasin siis Kännukuke raamatukokku. Fantatsiliselt hea enesetunne. Ma suudan! Ma saan!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar