Kuritegelik mõtteviis, et soodsa juhuse saades anastada teise inimese kodu, on paraku mind väga lähedaselt puudutanud. Minu kooliõde, kellega ma veel koos käisin ratsutamistrennis, otsustas endale hõivata minu vanemata maja. Ülekohtuse ülbusega, mida kannustas ahnus ja hoolimatus teiste inimeste suhtes, rääkis ta endale välja minu isa maja, kasutades hetkelist seaduse auku. Teatavasti kuritegevus käib seadustest alati ees. Kurjad inimesed mõtlevad pidevalt välja, kuidas saada alatut kasu seadustest mööda hiilides. Hea usk ja inimeseks olemise püsiväärtused ei tähenda neile midagi.
Lühidalt lugu. Minu isale kui koolidirektori perekonnale andis kolhoos igaveseks kasutuseks individuaalelamu ühes kaunis Eesti väikelinnas. See maja ehitatigi spetsiaalselt direktorile. See oli 1980-datel aastatel. Kui tuli erastamine, siis sebis selle maja endale kolhoosi veterinaar. Temalt korduvalt küsiti, et seal elab ju direktori perekond, mida te õige mõtlete. Aga vastus oli – küll ma nad sealt välja saan. Kolhoosi veterinaar oli noor naine, aga õel ja ahne. Ta kordagi ei mõtelnud, et käitub sarnaselt veriste kommunistidest anastajatega. Usin pugeja-sebija oli ka. Igatahes ta käitus inimsusevastasel viisil ja haaras teise inimese kodu endale, kasutades ära siseinfot.
Seadusandja peagi märkas seda auku seadustes, ning taoline käitumine tehti keelatuks. Paraku ei olnud sellel enam tagasiulatuvat jõudu.
Just taoliste tüüpide, nagu see veterinaar, julmuse ja kasuahnuse tõttu, saab võimalikuks kurjus siin maailmas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar