Minu isa oli kauaaegne Suure-Jaani Keskkooli direktor. Esimestes klassides ma seda väga palju ei tunnetanud, küll aga edaspidi. Ma sain aru, et direktori tütrena olen ma pideva jälgimise all. Õpetajatel olid tunnid hoolikalt ette valmistatud ja nad kutsusid mind vastama. Mõni õpetaja, näiteks vene keele õpetaja, kutsus mind vastama igas tunnis.
Muidugi ma õppisin ka korralikult, väga põhjalikult, eriti keskkoolis, kus silme ees terendas ülikool, aga õpetajate tugi oli tunda. Näiteks anti minule lisanduvalt kõrgema keerulisuse astmega ülesandeid, suunati olümpiaadidele - ja seda kõikides ainetes.
Direktori tütrena teadsin, et kõik pilgud vaatavad mind ka siis, kui kõndisin mööda seda väikest linna. Kellega iganes ma rääkisin või kes minuga koos jalutas - kõike pandi tähele ja kanti emale ette.
Mis jättis minusse jälje, oli asjaolu, et tantsima mind esmajärjekorras ei kutsutud, koolipidudel. See kurvastas mind väga. Aga vastukaaluks oli austajad Tallinnast, Olustverest, Viljandist. Sest ootamatult, 16-aastaselt, olin äkki väga ilus. Pikk ja sale, kohevate juustega, suurte silmadega, korrapäraste näojoontega, - jas cum laude õppimises.
Üks pereisa tahtis mind eriti palju oma miniaks. Olin tema pojaga, kes on minust paar aastat vanem, kirjavahetuses, kui too oli Nõukogude armees ajateenistuses. Oli veel isikuid, kes tahtsid minuga abielluda, aga oli üldteada, et mina lähen Tartusse. Ülikooli. Ja siis kuhugi kõrge koha peale.
Nii ka läks, Tartu Ülikooli õigusteaduskonda ma peale Gümnaasiumi lõpetamist ka astusin.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar