1944

 Minu isa nimi on Ülo Kõpp. Tema onu, minu vanaonul, Johan Kõpul, kes oli Tartu Ülikooli rektor ja EELK peapiiskop, kelle nimi on raiutud Tallinna Toomkiriku seinale, temal, õnnestus napilt üle mere põgeneda. 1944. aastal, vahetult enne venelaste tulekut. Minu isa oli sellel hetkel ilusa Eesti talu 16-aastane perepoeg. Ta liikus oma vanemate Sürgavere häärberist oma vanemate Suure-Jaani majja parasjagu, kui Nõukogude hävituspataljoni esivägi sisse sammus. Minu tollel ajal noor isa, kuulis, kuidas rütmiline kõnnak ja rõvedad venekeelsed hüüatused maastikul kajasid. Isa jooksis tee kõrvale metsa ja peitis end mätaste vahele, varjas näo. Ja õigustatult. Need venelased, kevadel 1944, marssisid edasi Suure-Jaani poole. Tõsi küll, konkreetselt need ja veel mitmed ja mitmed sissetungijate salgad tõmmati kohalike eestlaste poolt automaatide tulega, otse majadest, maha. Aga paraku neid venelasi tuli veel ja veel. Sovettide inimressurss oli lõputu.

Paraku ongi nii, et sõna "venelane" on meie kultuuriruumis samatähenduslik sõnaga "metsaline". Või "peninukk". Sellest on väga kahju selles mõttes, et võib ju olemas olla venelasi, kes ei ole putinoidid või anastajad. Kes on inimesed.