Avalik oli kohtuarutelu, seega juhtum on avalik - kuidas T P sai endale maja

Toon  siin äärmiselt huvitava tõsielus sündinud kaasuse kirjelduse tõsielust. Juhtum on dokumenteeritud avalikesse kohturegistritesse. 

Arvesse võttes asjaolu, et Venemaa on tunginud vaba Ukraina territooriumile, kasutades selleks ära nii öelda, kaasmaalasi, ehk oma hääletorusid ja mõningate selliste kasuahnete inimeste valmisolekut, kes alati vaatavad ringi, et ausa töö asemel saada endale materiaalset kasu, ma analüüsin siin nii öelda "küüditaja mõtteviisi". Ehk mind huvitab, kuidas seni täiesti normaalse inimesena käitunud isik - Tiina Pakkonen, võttis endale teiste inimeste kodu, aastal 1992. 

Kuivõrd juhtum on dokumenteeritud, siis selle baasil on tulemas teaduspõhine artikkel.

Käesolev on kõnekeelne üldjutustus. Igale lausele on artiklis esitatud tõendid ja viited.

Sissejuhatus: "Selle asemel, et ise endale väärtuseid luua ja elu rajada, otsustas Tiina Pakkonen teistelt inimestelt kodu ära võtta."

Nimelt, minu isale, Ülo Kõpule, kui Suure-Jaani Keskkooli direktorile anti Paala kolhoosi poolt eluaegse üürilepingu alusel kasutamiseks elamu, aastal 1988. Elamu asukoht on Suure-Jaani Tallinna tänaval. 

See avalikest registritest tehtud foto minu isale üürilepinguga antud majast, on leitav minu fasebooki kodulehelt. See kask maja ees on näiteks mu isa istutatud. Maja ehitatigi sihtotstarbeliselt tolleagsele kooli direktorile. Tuli Eesti Vabariik tagasi ja üürnikud said neile antud eluruumid endale osta erastada. Kohe silmapilkselt ei olnud eluruumide erastamise seaduses - kolhoosi omandis olevaid eluruume. Tõsi küll, seaduseandja, ehk Eesti riik, kohe parandas selle vea, aga kahjuks oli Tiina Pakkonen juba kõrgendatud valmisolekus, et saada endale tasuta ilus maja Suure-Jaani linna veerel.

 

 Ja nii ta kasutaski ära seda hetkelist seaduseauku, see Tiina Pakkonen, tollel ajal Paala kolhoosi veterinaar, ja ostis kolhoosi likvideerimise ajal selle maja endale. 

 

Maja müüdi tagaselja.

 

Mu isa väga palus, et ära tee kurja, see ei ole õiglane. Aga Tiina Pakkoneni see ei huvitanud. Mu ema nuttis, aga Tiina Pakkoneni see ei huvitanud.

 

Mina, Ülo Kõpu tütar, Külli Kröönström, isiklikult võtsin ühendust Tiina Pakkoneniga, siis aastal 1993. Ma pakkusin võimalust, et ostan oma vanemate kodu sama hinna eest ära, mille tema selle anastas. Olin valmis läbirääkimisteks. Olin valmis pakkuma kõrgemat hinda. Kahjuks Tiina Pakkonen ainult röökis minu ettepanekute peale. Ja jäi kindlaks oma (anastajalikule) tahtele asuda elama teiste inimeste koju, see endale võtta. 

 

Minu isa ja minu ema jäid tänavale. 

 

Õnneks oli minul siis juba piisavalt raha, kuigi olin alles 24-aastane ja olin lahkunud oma vanemate kodust ainult heade soovidega, olin lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna magistri, asunud teenistusse Tallinna Linnavalitsusse, minul oli kaks väikest tütart, aga ma olin sunnitud ostma Suure-Jaanis korteri, et mu vanemad otse kuuse alla ei läheks. 

 

Eesti Vabariigi avalike andmebaaside kohaselt töötab Tiina Pakkonen hetkel, 12.04.2023 Eesti riigi Veterinaar- ja Toiduametis. 

 

Järgnevalt ma lisan oma isiklikud arvamused, millele igaüks võib oponeerida. 

 

Õigusteaduses toimiva hea usu printsiibi kohaselt on täiesti arusaamatu, kuidas Eesti riik saab olla lepingulistes suhetes isikuga, kellel on kõrgendatud valmisolek teistele inimestele kurja teha, sealhulgas nende kodu anastada. Minu hinnangul on Tiina Pakkoneni näol tegemist klassikalise "küüditajaga", kes hüüdega - küll ma nad sealt välja saan! - võtab endale teiste inimeste maja. 

Selle asemel, et ise tööd teha ja endale väärtuseid luua. 

Minu isiklik seisukoht on, et ma kuidagi ei saa soovitada mitte kellelgi suhelda mitte mingil viisil Tiina Pakkoneniga. Mina isiklikult ei julge tema poolt heaks kiidetud toitu näiteks proovida. Mina isiklikult ei julge tema raviks anda ei põllumajandusloomi ega ammugi mitte lemmikloomi. 

Ma ei soovita Eesti riigil sellist isikut usaldada ega temaga mistahes suhtes olla. 

 

Lisan nüüd lihtsalt filosoofilise mõtiskluse. Et kui inimene on valmis teist inimest kodust välja ajama, kas temaga saab üldse luua usalduslikke suhteid. Mis iganes küsimustes. Selline inimene on ju valmisolekus põhjustama valu kellele iganes. Sellise inimese hooleks ei julge jätta ei oma elu ega vara ega lemmiklooma. Igal hetkel tuleb valvel olla, et nii kui karistust ei järgne, käitub taoline inimene mitte heas usus. Võib-olla on kõige mõistlikum sellise isendiga üldse mitte mingit tegemist teha. Mitte ühtegi lepingut ei ole mõtet sellisega sõlmida. Ta ei saa aru hea usu ja mõistlikkuse printsiipidest. Kui ongi mingi leping sõlmitud, siis on soovitav sellest välja astuda. Näiteks, kui kellelgi on sõlmitud tööleping taolisega, on soovitatav see üles ütelda.

Paraku ongi nii, et sõna "venelane" on meie kultuuriruumis samatähenduslik sõnaga "metsaline". Või "peninukk". Sellest on väga kahju selles mõttes, et võib ju olemas olla venelasi, kes ei ole putinoidid või anastajad. Kes on inimesed.

. Aga tõeliselt hea, et Sa neid asju jagad. Inimesed peavad mäletama. Veel kord ma tuletan siin meelde, et minu isa sugulased saadeti paljud Siberi, kes põgeneda ei jõudnud. Isa ise pääses, kuna sai infot, et see aktsioon tuleb ja põgenes metsa. Veel 1992. aastal võttis anastaja T Pakkonen isalt maja ära. Pakkonen kasutas ära hetkelist seaduseauku, et kolhoosi eluruumi ei saanud selle üürnik, minu isa, kohe erastada. Isal 

Isa ise pääses, kuna sai infot, et see aktsioon tuleb ja põgenes metsa. Veel 1992. aastal võttis anastaja T Pakkonen isalt maja ära. Pakkonen kasutas ära hetkelist seaduseauku, et kolhoosi eluruumi ei saanud selle üürnik, minu isa, kohe erastada. Isal ei olnud võimalik seda üüritud maja eelnevalt välja osta, kuna ta oli just pärinud oma vanemate kinnistu Suure-Jaanis, millest niigi oli pea viiekordselt kommunistidele meelepärastele tegelastele elamumaad jagatud.

Minu isa nimi on Ülo Kõpp. Tema onu, minu vanaonul, Johan Kõpul, kes oli Tartu Ülikooli rektor ja EELK peapiiskop, kelle nimi on raiutud Tallinna Toomkiriku seinale, temal, õnnestus napilt üle mere põgeneda. 1944. aastal, vahetult enne venelaste tulekut. Minu isa oli sellel hetkel ilusa Eesti talu 16-aastane perepoeg. Ta liikus oma vanemate Sürgavere häärberist oma vanemate Suure-Jaani majja parasjagu, kui Nõukogude hävituspataljoni esivägi sisse sammus. Minu tollel ajal noor isa, kuulis, kuidas rütmiline kõnnak ja rõvedad venekeelsed hüüatused maastikul kajasid. Isa jooksis tee kõrvale metsa ja peitis end mätaste vahele, varjas näo. Ja õigustatult. Need venelased, kevadel 1944, marssisid edasi Suure-Jaani poole. Tõsi küll, konkreetselt need ja veel mitmed ja mitmed sissetungijate salgad tõmmati kohalike eestlaste poolt automaatide tulega, otse majadest, maha. Aga paraku neid venelasi tuli veel ja veel. Sovettide inimressurss oli lõputu.

Paraku ongi nii, et sõna "venelane" on meie kultuuriruumis samatähenduslik sõnaga "metsaline". Või "peninukk". Sellest on väga kahju selles mõttes, et võib ju olemas olla venelasi, kes ei ole putinoidid või anastajad. Kes on inimesed.