Poolteist kuud tagasi ehk 18.04.23 alates oli vaja teha otsustus keskenduda oma kordumatu aja möödasaatmisel tegevustele, mis on veidi rahulikumad kui juriidilised vastasseisud ja inimliku valu äravõtmise või leevendamise protsess teistelt inimestelt. Ehkki eelnimetatud tegevus on minu kutsumus ja ma olen õnnelik, kui saan inimesi aidata, aga piir sai ületatud liigse intensiivsuse tõttu. Liiga palju oli ja tuli erinevaid valurohkeid menetlusi. Isegi loengute andmine, mida ma jumaldan, tundus väsitavaks muutuvat. Mis on ka objektiivselt normaalne, sest kaks korda nädalas erinevatesse Eesti otsadesse ühistranspordiga loengut andma minna, on organismi kurnav. Ometi ma pingutasin. Kuni tuli lause - ma magamise eest ei maksa.
,
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar