Romaan, milles kõik on välja mõeldud. Jutustus on sellest, kuidas Punase kolhoosi veterinaarid Paksonanid anastasid ühe inimese kodu. Kui ka kellelegi tundub, et ta tunneb ennast ära, siis see on pettekujutlus. Kogu sündmustik on välja mõeldud. Ja tegelased.
Tegelased:
Ülo K (maja de facto omanik for ever, ehk algusest alates), Suure-Taeva Gümnaasiumi direktor
Liilia K ( maja de facto omaniku abikaasa)
Külli K (maja de facto omaniku tütar)
Helen K (maja de facto omaniku tütretütar)
Aeg: 1987 – 1995
Koht: Eesti Vabariik
Suure-Taeva Gümnaasiumi lõpetajad olid järjekordselt väga edukad. Direktor oli korraldanud õpilastele kursused, mis tõeliselt tähendust omandavad, ehk siis autojuhi-load, lisaks raskeveokite juhi load, masinakirja-pimekirja täiuslik õpe. Ehk siis lisaks gümnaasiumi diplomile said lõpetajad kümneid aastaid eluks reaalselt olulisi oskuseid ja tunnistusi. Gümnaasiumile endale kõneles direktor välja uhke renoveerimise. Ümberkaudsete valdade elanikud said rahus oma lapsed paigutada internaati, kus tagati majutus, toitlustus ja õpe maailma tasemel. Ainult, ole ja mine! Tuhandeid ja tuhandeid õpilasi lendas Suure-Taeva Gümnaasiumist ülikoolidesse või oma ettevõtet arendama või tasuvale töökohale. Sest kõik, diplom, oskused, teadmised, olid gümnaasiumist antud.
Taoline ülev tegevus ei jäänud muidugi märkamata ka tollastele võimudele. Vormilt küll punased, aga sisult normaalsed, otsustas Paala kolhoos anda direktorile eluruumi. Eluaegse ja päritava. Maja ehitati spetsiaalselt Ülo jaoks. Seda enam, et korter, kus ta siiani oli, tuli anda majutuseks õpilastele lähivaldadest. Sellel ajal oli normaalne, et kolhoos andis õpetajatele kortereid ehk eluruume, kes kasvataksid nende jaoks nii olulist kvalifitseeritud tööjõudu.
Ülo ja tema pere koostöös ehitatigi maja aadressil Suure-Taeva Tallinna tn 25. Ülo koos oma perega, abikaasa Liilia ja poja Urmase ja tütre Külli ning tütretütre Heleniga, asus sinna elama kui oma koju. Maja oli ehitatud lagedale platsile. Luua tuli kogu aed. Ja seda tehti omaniku hoolsusega – rajati muru ja piirdehekk maja ette, aiamaa maja tahapoolele, aiad piiritluseks, ehitati juurde abihoone.
Ülol oli magistrikraad Tartu Ülikooli õigusteaduskonnast aastast 19952. Ülo oli üles kasvanud Eesti Vabariigis jõuka Mulgi talu perepojana. Arusaadavalt verised kommunistid aastal 1944 anastasid kogu Ülo vara ja saatsid Siberisse kõik selle perekonna kui eestluse kandjate inimesed. Ülo onu oli Tartu Ülikooli rektor Johann Kõpp, hilisem peapiiskop Eesti Evangeelses Luteriusu Kirikus; ja arusaadavalt Venemaa võimukandjad püüdsid elimineerida kõike, mida kajastas heast inimlikust tahtest rajanev luteri eesti kirik ja omand. Ülo ise oli julmal küüditamise ööl, aastal 1949, Tartu Ülikooli õigusteaduskonna üliõpilane. Oma iseloomule vastavalt, oli Ülo väga hea kaaslane ja sõber, ning kuidagi sai ta kuulda, et tuleb haarang, ja ta jõudis vahetult enne seda põgeneda Lõuna-Eesti metsadesse. Stalin suri, tuli pisut vabam okupatsioonikontroll. Ülo asus vaikselt õpetajaks Ahja koolis ja tõusis peagi selle kooli direktoriks. Ta kutsuti Suure-Jaani, 1969, keskkooli direktoriks, ja seal ta ka töötas. Riigivõimuorganites, mida õigusteadlasele lõpetanule kohane oleks töötada, temal loomulikult ei lubatud, aga keskkooli direktorina sai ta teha väga palju head eesti inimestele.
Aastaid kolm-neli sai Ülo pere rahulikult iseenda rajatud kodus elada. Taastati Eesti Vabariik, laiali saadeti kolhoosid, nende vara jaotati laiali, oli erastamise aeg, aga oh viga! Ülo ei olnud julgenud seda maja kohe silmapilkselt erastada, kuigi seda temale pakuti. Temale nimelt oli tagasi antud tema endised omandid, tõsi küll, lagastatud kommunistide poolt ja hooletusse jäetud, aga ikka veel kehtis kord, kus mitme eluruumi omanik võis olla kurjategija. Hetkelist seaduseauku kasutas ära Tiina Paksonen. Ja tema abikaasa Ardo Paksonen. Nad olid Paala kolhoosi loomaarstid, põhiliselt tuntud loomade magamapanijatena. Punase moodustise, kolhoosi, viimasel koosolekul, oli nendel loomaarstidel siiski selline sõnaõigus, et nad ärastasid endale Ülole antud maja. Neid ei huvitanud, et selles majas elab veel noor naine väikese imikuga (Külli K ja Helen K), neid ei huvitanud, et nad viskavad inimesed neile eluaegseks ja põliseks omandiks antud kodust välja. Neil olid silme ees ainult rublamärgid.
Külli K veel püüdis läbi rääkida Pakkonenidega. Et ta maksab ise mistahes summa, mis nood küsivad, et temale ja ta vanematele ja ta väikesele lapsele jääks kodu alles. Paraku tuli vastuseks ainult rõve röökimine ja sõim Tiina Paksoneni poolt.
Aga olemas oli üürileping Ülo kasuks ja see kehtis edasi.
Peatüki lõpp.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar