Käopesas

 Lindude laulumeloodiad, rahulik jõgi, roheline aas ja lõputu sinitaevas. Neli päeva Käopesas olid kui unistus Eesti suvest, mis on saanud reaalsuseks. 

Ujumine karastavas Emajões oli eriti äge.

Ja äärmiselt hariv kogemus järgnevalt. Nagu oleks lahingus olnud.

Pean selle, kui õpetliku näite, meelde jätma, et enam sellisesse olukorda ei satuks.

Mis ei olnud nii äge, oli see, et Jüri harrastas endiselt ülipikki rauapoe seansse. Kassike, kelle ta oli mõned päevad tagasi oma sihitute šopingute ajaks autosse jätnud, sai kuumarabanduse. Oli hinge heitmas. Viisime ta kliinikusse tilgutite alla ööpäevaks ja ta elu õnnestus päästa. 

Ootasin ja ootasin Jürit seal Elvas rauapoe ees parklas. Käisin vahepeal pikalt coopis ja ostsin Jürile kingitusi. Ja ikka ootasin. Kuuma oli üle 30 kraadi. Mul hakkas väga halb. Õnneks Jüri lõpuks tuli oma rauapoest. Palusin, et ta viiks mu kohe kohvikusse. Jüri lubas viia. Aga selle asemel tiirutas autoga Elva linnas ringi. Siis läks ühte apteeki ja siis hakkas veel mingit poodi otsima. Mul hakkas järjest halvem. Ehk siis ei andnud Jüri minule esmaabi ehk ei täitnud mu meeleheitlikku soovi viia mind kuhugi kohvikusse, kus on WC, et saaksin pea külmavee kraani alla panna. Ei, ta sõitis mööda Elvat suvaliselt ringi ja peatus poodide ees ja käis neis ja jättis mind kohutavas kuumarabanduses päikeselõõsas, mingi 30 kraadi, autosse ootama. Kuni mul tuli okse, siis lasi autost välja. Panin kohe bussijaama poole punuma, et Tallinna sõita ja selle hoolimatu inimese võimu alt põgeneda, kes mul eluohtlikke terviserikkeid tekitab ja esmaabi andmast keeldub. 

Jõudsin Elva bussijaama, hoidsin pead külma vee kraani all ja hakkasin nutma. Olin teovõimetuks taotud. Ma ei kaotanud teadvust, aga ei jõudnud ise kuhugi liikuda. Olin sunnitud Jürile helistama. Ta mitu korda ei võtnud kõnet vastu, ta teadis, et olen abitult ja asjadeta võõras linnas, kodust kaugel

 Lõpuks vastas kõnele,lasi mul veel mingi tund aega oodata, siis tuli. Käopesassa tagasi jõudes lihtsalt tardusin. Ei söönud, ei joonud. Läksin kaheksast magama ja ärkasin kell viis. Ikka hirmunult. Palusin, et Jüri viiks mind Tartusse. Õnneks ta viis. 

Bussipileti ostsin vale suunaga kogemata, sest pisarad voolasid. Õnneks bussijuht võttis mu peale eesolevale giiditoolile. Buss oli väljamüüdud. Nüüd olen turvaliselt Tartu-Tallinn bussis. Keegi ei karju, ei mana, ei mind ega mu lähedasi. And help

us god!