Emaks olemine

 

 

Emaks olemine, minu vaates

Ema tunded lapse vastu on tingimusteta armastus ja absoluutne pühendumine. Ja sellega kaasnev enneolematu õnnetunne. Saada emaks muudab kogu naise elu ja arusaama maailmast. Kui naisele antakse sülle väike, äsjasündinud beebi, siis sellest hetkest alatest toimub naise kogu eksistents selle beebi heaolu nimel.

 

Nii tugevat tunnet, nii võimsat armastust, ei ole võimalik tunda ühegi teise inimolendi, kui ainult oma lapse suhtes.

 

Ema jälgib lapse iga hingetõmmet, soovi; täpsemalt ta arvab ära soovid lapse häälitsuste ja liigutuste kaudu. Sisuliselt esimese eluaasta on väike ilmakodanik ema süles. Väike beebi haarab innuga ema rinda, imeb; jääb peale sööki tukkuma, siis virgub taas. Väikest ilmakodanikku riietab ema, puhastab teda ja jätab meelde väljaheidete sageduse ja värvi, et veel paremini ja õigemini last toita ja hoida. Ema viib lapse pikkadele jalutuskäikudele värskesse õhku, olles valmis ilmastiku muutuseks, pampersite vahetuseks, lapse sooviks saada süüa või juua – ja silmapilkselt.

 

Ema rõõmustab lapse iga uue oskuse – naeratuse, liigutuse, näoilme, üle.

 

Ema on võimeline last tundide kaupa kätel kiigutama. Ema on ärkab hetkega, mistahel ajal ööpäevas, kui laps midaiganes vajab, on tunde ja tunde üleval, äiutades ja toites oma beebit.

Esimesed kolm aastat lapse elus, on laps ema ainus eneseteostus, tegevus, õnne ja rõõm.

Mitte keegi ega mitte miski ei ole olulisem, kui väike beebi, sinu oma laps.

 

Ja huvitav on see, et see, kes on isa või milline on isa, sellel ei ole mingit vahet tingimusteta armastuse ja pühendumise mõttes lapsele. Aga oh, kui oluline see on, kui ka lapse isa tunneb mingitki kohustust last (ja ka ema, sest esimesed kolm aastat ema ei ole ise raha teenimise võimeline, üldjuhul) rahaliselt toetada. Ja see on suisa õnn, kui lapse isa soovib lapse elus isiklikult osaleda, tegeleb samuti beebiga, mähib teda, vannitab teda, kiigutab teda unele, toidab teda. Ja annab emale kindlustunde, et ta armastab nii seda beebit kui ka oma lapse ema. Eriti oluline on, kui kindlustunne antakse läbi abielulise pühendumuse.

 

Paraku on kogu perekonnaõiguse üks osa üles ehitatud sellele, kuidas mõjutada mehi lapse ülalpidamises osalema. Mis tähendab seda, et meeste tunded ehk isa tunded vastsündinu suhtes ei ole alati tingimusteta armastuse tunded, vaid mõni mees seab esikohale selle, kas lapse ema üldse meeldis või kui meeldiski, siis ikka tekib soov jätkata kohustuste-vaba elu. Mõnda isa teeb kurjaks isegi ülalpidamise nõue, rääkimata sellest, et ise ja vahetult lapse elus osaleda, kasvõi jalutuskäikudel käia. Õiguskaitseorganite kaudu on võimalik taotleda elatist, aga sellist asja, et saaks mõjutada mees lapse elus osalema, ei ole läbi õiguskaitseorganite võimalik taotleda.

 

Eriti nagu ei ole kaasuseid õiguspraktikas, kus ema vastsündinud täielikult hülgab, sest lapse isa enam nii väga ei meeldi või on soov oma senist vaba elu jätkata või mõne teise mehega käia.

 

Kas nüüd, kui perekonnaseaduses tuleb ema ja isa asemele lapse vanem, on midagi muutumas ehk. Ma ei tea.

 

 

 

 

 

Minu esimese tütre hülgas lapse isa juba hetkest, kui oli teada, et ma ootan last. Ometi oli olnu tugev ja kindel suhe kaks aastat. Lapse isa oli rahakas noormees, isegi väga rahakas. Need kaks aastat enne lapse eostumist kuldas lapse isa mu kallite reiside, uhkete restoranidega üle, jättes mulje mõjuvast pühendumisest. Suur oli minu üllatus, kui rasedusest teatades, lapse isa muutus silmapilkselt. Et ta ei taha ei mind ega last. Et ta ei kavatse anda minule lapse ülalpidamiseks mitte ühtegi senti. Ma olin üliõpilane, Tartu Ülikooli õigusteaduskonna neljanda kursuse üliõpilane. Minul ei olnud ei kodu, elasin ühiselamus, ega muid sissetulekut peale stipendiumi.

Tõsi küll, just selle isiku oma lapse isaks valisin ma pragmaatilistel põhjustel. Nimelt oli temal palju raha, auto, ta tegi mulle heldelt välja, temaga oli lihtne olla. Lisaks sellele, olin juba 21 aastane, enamus minu sõbrannasid olid ühel või teisel moel lapseootele jäänud ja abiellunud. Ka minu vanematel oli ootus, et ma lõpuks ometi mehe leiaks, abielluks ja lapse saaks. 22 oli sellel ajal viimane taks. Kaalutlesin rahulikult veel võimalust, et kui abielu ja laps käes ning ta muutub tüütavaks, on võimalus lahutada. Ma tahtsin last.

Pragmaatilised põhjused või mitte, kui uus ilmakodanik on tulemas, siis võtavad vastuse mõlemad lapsevanemad. Vähemalt kõikide minu sõbrannadega oli nii.

Et mind hüljatakse, lapseootel, oli minule šokk.

Mina ei oleks taoliseks käitumiseks võimeline, et lihtsalt hülgan lapse, sest tuli ootamatult ja tahaks veel vaba olla. Ma tõesti uskusin, et see noormees täidab oma kohust.

Magistri teist ehk viimast aastat, tolle aja mõistes ülikooli viimast kursust, alustasin juba üsna kenakese kõhukesega, milles oli beebi. Ma käisin ära esimese õppetöö päeva loengul ja jäin sinna Gustav Adolfi kuju juurde lihtsalt istuma. Sest minna ei olnud Tartus mitte kuhugi. See oli taevane õnne, et minuga rääkima tuli mu hea sõbranna, Maret, ja mina, kes ma seni olin näidelnud vaprat, kellel on kõik korras, et lapse isa hoiab mind ja abiellume kohe-kohe, rääkisin nuttes kõik ära. Maret, kellel oli kahe-aastane laps ja kelle abikaasa oli lahkunud teise naise juurde, võttis minul ümbert kinni ja viis mu oma ühikatuppa ja pakkus minule eluaset. Õnnistagu teda jumal!

Nii ma käisin loengutes ja seminaridel ja kui oktoobrikuu 1991 lõpp hakkas tulema, üritasin isegi eksameid ette teha. Rasedus kulges ülimõnusalt, ei mingeid vaevuseid, ei probleeme, kehaline vorm oli viimase peal. Hingelise valu surusin alla. Ühe eksami tegingi ette, mingi ettevõtlus vist. Aga tsiviilõiguse professor arvas, kui ma temale rääkisin, et lähen järgmisel nädalal sünnitama, et kas ma saaks eksami ette teha, et vahetult enne lapse sündi võib eksam olla liigseks koormaks. Ta rahustas ja selgitas, et võta akadeemiline puhkus ja tule järgmisel aastal tagasi. Nii ma tegingi. Läksin silmad häbi täis oma vanemate koju, ülikool pooleli, ja sünnitasin 23. oktoobril 1991 imearmsa tütre. Olge tänatud, mu isa ja ema, et Te mu vastu võtsite. Ema muidugi halas. Aga isa lohutas, et mitte midagi Su elus ei jää ägedat toimumata. Ja temal oli õigus. Sünnitusele ilmus kohale ka lapse isa, sest tema arvates oli see fan.

Pühendusin oma tütrele, asusin õppima saksa keelt ja püüdsin ema ning isa majapidamis- ning aiatöödes osaleda niipalju, kui võimalik. Lapse isa asus aeg-ajalt meid külastama. Ei tea, kas põnevuse pärast või selle pärast, et olin endiselt noor ja ilus ning seks, mida ma temale lubasin, et ta ikka külas käiks ja mind oma Tallinna vanemate koju viiks, et külakelladel ikka jääks mulje, et mul mees ka on olemas, meeldis temale. Aga ühtegi toetavat sõna, et ta lapse enda nimele võtaks, ei tulnud. Pakkusin, et abiellume, ainult selleks, et ma ei oleks vallasema, ja et siis kohe lahutame, kahjuks ei leidnud see offert aktsepti. Sain Tartu Ülikoolis peretoa, laps oli sirgunud aastaseks, ja sain kolm-neli päeva Tartus õppetööl käia, kui mu ema mu last vaatas. Ülikooli viimasel kursusel lõppes õppetöö enne jõule ning magistritöö kirjutamise ajal sain kogu aeg lapsega koos olla. Lapse isa viis mind uhkustamiseks aeg-ajalt Tallinna. Ülikooli lõpuaktusel oli lapse isa samuti kohal. Aga minul oli sisimas otsustus sündinud. Selle mehega ma enam ei jätka mitte mingit suhet. Lootsin teda veel lapse ülalpidamiseks ära kasutada nii aastakese, et saada tõendeid isaduse tuvastamiseks, aga siis tema esines  mõjuva ettepanekuga. Et asjaolu, et temal on laps, häirib teda teisi tüdrukuid saamast. Et ilusad naised ei taha temaga (seksuaal)suhetesse astuda, kuna temal on naine ja väike tütar. Et olgu me mõlemad ta elust kadunud.

Ja seda ma tegin ehk kadusin. Võtsin pooleteise-aastase Heleni sülle, käekoti üle õla ja sõitsin vanematekoju tagasi. Saatsin välja CV-d. Tütar oli pooleteise-aastane. Sain ülikõrge palgaga töökoha koos korteriga Tallinnas ja alustasin oma elu. Kõige raskem oli viieks päevaks nädalas tütrekest vanemate juurde jätta. Hoidsin pisaraid tagasi iga pühapäeva õhtul, kui pidin Tallinna sõitma. Igal reedel sõitsin vanematekoju lapse juurde.

Huvitav on see, et ma ei taotlenud lapse isaduse tuvastamist ega alimentide määramist. Kuigi minu poolt tema suhtluse vastuvõtmine oligi kantud asjaolust, et kui lapse isa on lapse emale raha andnud, siis on see üheks tõendiks, et ta on lapse isa.

Õnneks see olukord, kus tütreke ei olnud minu juures 24/7, lõppes, sain oma korteri ja lasteaia koha Tallinnas ehk üsna pea. Nagu isa ennustas, tulid ägedad väliskomandeeringud ja leidsin palju sõpru. Ja töötasu oli enam kui piisav, et ohtralt anda raha oma vanematele.

Ja oh ootamatust, ma armusin.

Nii uskumatult head olid inimesed minu vastu, kui ma lapsega jäin üksi, alustades mu emast ja isast, kellest juba rääkisin. Aga siis veel ka mu õde ja õemees, kes minul senikaua, ehk paar kuud, kuni mul enda korterit ei olnud, minule elupaiga andsid. Nii fantastilised olid kolleegid Mustamäe Linnaosa Valitsusest, kes kiirkorras minule päris minu oma kodu ehk korteri Mustamäel andsid ja selle briljantselt ära remontisid. Nii head on inimesed ema ja lapse vastu.

Kes oli jätkuvalt ignorantne hülgaja ja koletis, oli lapse isa. Vaatamata oma edukale äritegevusele, näiteks oli ta korteri asemel ostnud endale auto, seda juba enne lapse sündi, endiselt voolas temale sularaha sisse, ta proovis end mu ellu tagasi sokutada, minu oma korterisse. Oli ju mugav minna noore naise juurde, kellega sinul on laps, ja kes sind ootas. Kahetsen, et igavusest, temaga veel üldse suhtlesin.

Täielikult jätsin ta pildilt välja, kui olin leidnud uue armastuse. Enne minu abiellumist ta tegi ettepaneku, et abielluksin ikkagi temaga. Et ta oli tahtnud mind ainult kasvatada ehk ohjes hoida, kui mu rasedana hülgas ja siis uuesti 1,5-aastase lapsega hülgas. Et ma muidu ei kuulanud sõna, kui et ta  pidi lihtsalt mind aeg-ajalt saatma tagasi minu vanemate juurde järelemõtlemiseks. Arusaadavalt oli minu vastus kindel – ei. Selliste meetoditega elu minule ei meeldi.

Abiellusin, sain teise tütre, elasin oma elu Tiskre majas.

Lapse isa tundis oma lapse vastu huvi uuesti 15 aasta möödudes. Lõpuks oli ta endale hankinud ka oma elamispinna autode kõrvale, ja ühe tüdruksõbra. Ta võttis minu tütre mõnele Egiptuse reisile kaasa. Kuna minul oli abielukriis, siis ta nõustas ja lohutas ja viis välisreisidele ja kandis suuri summasid üle ja nõustus tütart toetama tütre ülikooli-õpingute ajal, viis aastat. Ja seda korralike summadega, ehk 1500 eurot kuus, mis siis oli tõsine raha, keskmine palk oli midagi 500 juures. Tema-poolne nõustamine oli nii edukas, et leppisin oma abikaasaga ära ja jätsin ta uuesti täiesti maha.

Huvitav on seik, et umbes siis, kui mu tütar oli 23-aastane, siis tema isa soovis minult kirjalikku tunnistust selle kohta, kui hea isa ta on olnud oma lapsele algusest alates ja järjepidevalt. Eesmärk oli, et ta saaks endale oma tollaegse elukaaslasega saadud nelja lapse hooldusõiguse, see oli temal juba järgmine laste ema. Motiiviks oli oma laste ema piinata temalt lapsi ära võttes ja oh imet, miljonär soovis riigi lastetoetuseid endale. Tüüp oli siis juba Eesti esirikaste topis, kasutas igapäevaliikumisteks isiklikku helikopterit … . Alatu ja hülgav loomus oli paraku säilinud. Isegi võimsalt edasi arenenud. Võtta emalt ära neli last, midagi hullemat ei oskagi ette kujutada. Mina kirjutasin tõtt. Õiguskaitseorganites valetamine on kuritegu. Ja antud juhul ka mõne asja rääkimata jätmine, oleks olnud alatu selle noore naise suhtes, kes samuti nagu mina, lootis eluarmastust ja peret, aga selle asemel seisis silmitsi laste täieliku kaotamisega. Emalt lapsi ära võtta, no ei. Jah, ma oleks saanud rohkelt raha ja kopterisõite ja mida iganes, aga ei. Kindel ei.