Kuritegelik mõtteviis - kas psühhopaadid või sadistid

 Endiselt on minu käsitlusel kuritegelik mõtteviis. Mis viib inimese selleni, et ta asub kuritegelikult moel endale vara omastama. Eriti koloriitne antud kaasuses on, et pahategija asub omastama teiste inimeste kodu. Kohtutoimikud, mis on avalikud, kajastavad vägagi huviväärset materjali. Kohhtutoimikutes on toodud osalejate täisnimed ja identiteedid. Neid ei ole võimalik varjatuna hoida ka nüüd, kui ma teaduslikku analüüsi teen. Mis on nende päritolu. Mis neid ajendas kuritegelikult teiste inimeste kodu anastama. Kas vaeus. Kas kasuahnus. Kas lihtsalt psühhopaatlik ükskõiksus teiste inimeste tunnete osas.

Olles teinud esialgse analüüsi, siis - vaesusega siin tegemist ei ole, kasuahnus, jah võib olla. Aga üldiselt kasuahnus ei lähe üle teiste inimeste tunnetest. Pigem on tegemist psühhopaatidega, kes üldse ei saa aru, et teistel inimestel on tunded ja neile ei valmista mitte mingit hingepiina teha teistele inimestele sügavat valu. pigem võib siin püstitada hüpoteesi, kas tegemist ei ole mitte sadistide ehk normaalsetest inimlikest väärtustes eriti haiguslikult raskelt kõrvalekaldujatega.

Esialgse hüpoteesi kohaselt on nende subjektide - Tiina Pakkoneni ja Ardo Pakkonei poolt tegemist psühoopaatidega kindlasti, kui mitte enam, kui mitte sadistidega.

Õigusteadlasena jätkan romaani, kuidas ahnus riikide pöördumiste aegadel summutab kõik inimeseks olemise püsiväärtused ja näiliselt normaalsed inimesed anastavad teiste inimeste kodu. Romaan rajaneb tõsielulistel sündmustel, mis on kajastatud avalikes kohtumenetluse toimikutes-